Mõeldes tulevikule olime ennast kirja pannud koertenäitusele ja mitte tavalisele, vaid veel Rahvusvahelisele Koertenäitusele. Kuna näitused ei ole meie prioriteet ning tegelikult ei ole ka Iti koer, keda näitustel saadaks edu, siis olime optimistlikud ja lootsime, et saame hakkama ühekordse näituse külastamisega ning seepärast ka RV näitus. Kui meid koeraspordis saadab edu, siis rahvusliku näituse tulemusega ei ole võimalik kinnitada kõiki tiitleid.
Olen nendes näituse asjades üsna võhik ja seda näitab ka asjaolu, et pesin ja vuntsisin oma koera üles eelmisel õhtul. Hommikul staadionile jõudes sain Külli käest kohe nahutada, et sellist asja peab tegema öösel või varahommikul (nägi ta hommikul välja samasugune nagu tavaliselt, võib olla ehk karv läikis veidi enam). Näitusel pidi Itit esitlema Tiiu Kriisa (olid nad Tiiuga harjutanud näituse jooksu ja seismist), kuid kahjuks sattusid minu ja tema enda ring sedasi, et ajagraafik kiskus väga pingeliseks. Siin tuli appi Külli, kes pakkus välja noore händleri Irise, kes võiks Itiga ringi minna. Polnud Iris ja Iti varem kohtunud, kuid proovijooksul nägin, et nende koostöö sujub imeliselt. Iti jooksis nagu kulda ja Iris oskas teda imeilusti seisma panna. Aeg oli aga juba sealmaal, et Iti pidi kohe kohe ringi minema. Läksime Jüriga peitu, et Iti meid ei näeks ning jälgisime ringis toimuvat eemalt. Oi kui ilus oli vaadata teadja inimese tööd. Iti ja Iris lausa lendasid ja särasid ringis. Ja tulemuseks hinne "väga hea".
Ära tegime, ja isegi rohkem kui vaja!!! Ja pääsesimegi ühe näituse tuuriga. Super, super, super!
Suured tänud Külli Ragelile, Tiiu Kriisale ja Irisele, tänu kellele see suurpärane tulemus teoks sai.
No comments:
Post a Comment