Olin kutsutud Syysskabtile kohtunikuks ja minu hinnata olid kolmanda klassi minid ja midid. Seekordseid radu tehes üritasin arvestada Soome keskmise agilitytasemega ja peaks ütlema, et päris hästi saadi hakkama, kuigi esimesel rajal minidega tekkis küll korraks küsimus, et kas jälle olen teinud liiga raske raja, kuid kui midid tulid rajale, siis asi muutus - ridamisi tuli ilusaid puhtaid sooritusi. Ja hüpperajal said kõik väga kenasti hakkama. teisel agility rajal olid ka kõik väga tublid. On ka kohtunikul rõõmu, kui tuleb rohkesti puhtaid radu.
Kuna hindasin vaid minisid ja midisid, siis õnnestus Itiga joosta makside radu. Kohtunikuks oli Mika Moilanen. Olin pannud meid kirja kahele rajale ja õigesti tegin, sest esimene rada algas juba siis, kui hindasin veel oma viimast rada. Jõudsin aga veidi jälgida väljas toimuvat makside esimese agility raja sooritusi. Rada tundus olema paras pähkel ja ega olin teinud ka kodutöö ning saanud teada, et selle kohtuniku rajad midagi lihtsat pole.Makside hüpperada toimus hallis sees. Väga mugavalt ja kiiresti toimis korraldus, sest samal ajal, kui väljas võisteldi, ehitati sees juba järgmist rada. Kohtunik ainult tuli, vaatas üle (vajadusel kohendas) ning peale mõõtmist võis juba jooksma hakata. Meie esimeseks rajaks oli hüpperada. Jah, parajad riukad olid sees, kuid nendega me saime kõigiga kenasti hakkama. Saatuslikuks sai meile taas rõngas, kust Iti jooksis lihtsalt alt läbi. Ja kuna ma seda tähele ei pannud, sisi jätkasime kenasti rada, kuni saime minu arvates disklahvi minu valesti juhtimise tõttu. Kui ma pärast sain teada, et DSQ oli meil juba varem käes, siis olin üliõnnelik, et ei pidanud ennast kiruma vale juhtimise pärast. Pole me varem selliseid tunnelist tagasi tõmbamisi teinud ja Iti lihtsalt ühes kohas (selliseid kohti oli rajal 2) läks tunnelisse tagasi. Raja lõpp oli ka väga väljakutsuv: 2 6m tunnelit reas ja siis veel igavene tõkete "virrvarr" enne finišit suure kiiruse peal, millega me isegi saime hakkama.
Püüdsin mälu järgi taastada raja profiili ja see nägi välja umbes selline (mõni tõke on ehk veidi vale nurga alla, kudi ülevaate saab).
Päeva kolmas rada pidi joostama väljas, kuid vahepeal oli jõudnud veidi tibutama hakata ja kuna tegemist oli päeva viimase rajaga, siis otsustati ka see sisse tuua. Taas väga huvitav rada ning taas sai rõngas meile saatuslikuks. küll oli kahju, sest kõige muuga, m is kohati osutus päris keeruliseks, saime hakkama, kuid rõngas takistas meie õnnestumisi. Seekord otsustas neiu rõngast lihtsalt mööda joosta.
Laias laastus nägi see rada välja järgmine:
Kaks jooksu ja kaks DSQ. Kuid ma ei ole üldse löödud. Mul oli väga hea meel, et tegelikult oli Iti väga kontaktne, jälgis kenasti m ind ja ei jooksnud nagu hullumeelne kuhu vaid juhtub. Keerulisemate kombinatsioonidega saime imeilusti hakkama ja see tegi vaid rõõmu ja andis kindluse, et me oleme võimelised päris keerulisi radu jooksma. Selgeks peame saama vaid rõnga ja veel niimoodi, et olenemata missugune rõngas meile kuskil ette satub, siis see ka sooritatakse.
Peale võistlusi hakkas vihma üha tihedamini tulema, õnneks saime oma jalutuskäigu veel väikese seenevihmaga tehtud. Saanud autosse hakkas kallama nagu oavarrest ja uskuge või mitte - sedasi kallas kuni varajaste hommikutundideni.
No comments:
Post a Comment