Hommikul ärgates oli ilm kardinaalselt muutunud, päike isegi üritas naeratada. Olime ennast kirja pannud ka täna kolmele rajale. Kuna võistlused pidid algama alles 11.40, siis kiiret ei olnud kuskile. Hommikused jalutuskäigud Soomes meeldivad nii mulle kui ka koertele. Kui siin oleme harjunud tasaste jalutusradadega, siis Soomes saavad koerad hommikul mõnusa treeningu lisaks ronides kaljudel üles alla. Kell oli veidi üle 10, kui mõtlesime, et mis me ikka niisama aega surnuks lööme vaid hakkame liikuma. Ja taas igati õige otsus. Pärast öist tohutut vihma oli Helsingis paras kaos. Ei kasutanud ma navigaataorit, sest teekond öömajast võistluspaika oli tuttav. Kuid mis nüüd, teeots, kus pidime Keha 1 pealt ära keerama, oli suletud!!! Sõitsime edasi, et ju siis kuskilt peab ringi saaam ja peagi suunas navigaataor meid uuesti Keha 1 pealt maha. Kuid seejärel suunas ta meid kummaliselt hoopis vasakule ja mulle tundus, et see pole küll õige, kuid siiski läksin. Ja peagi olime uuesti Keha 1 peal, kuid vastassuunas. No pole hull ju ta nüüd suunab meid teiselt poolt alla. Aga võta näpust, ka see pööre oli suletud. Sõitsime edasi ja saime lõpuks aru, et navigaator üritab meid jälle tagasi Keha 1 peale juhatada - seega olime täiesti suletud ringis. Kuid välja rabelesime ja pärast pea tunnist seiklemist jõudsime kohale - hea, et varem tulema hakkasime! Ja mis meid ootas Purinal ees!!!!
Õnneks oli halli taga olev parkimisplats korras ning julgemad läksid ka läbi selle suure tiigi välisplatsi juurde parklasse.
Täna toimusid võistlused samuti nii sees kui väljas. Välisplatsil oli veel üsna suuri loike, kuid agility hulle see ei heidutanud, kõik rajad said täna kenasti väljas joostud, sest ilm iseenesest oli võrratu, kui mitte öelda, et isegi kohati liiga soe. Täna oli kavas samuti kolm rada ning kohtunikuks Arto Laitinen (minu jaoks taas tundmatu nimi). Esimene rada oli hallis ja see oli agilityrada. Seekord klappis meil kõik kenasti ja tulemuseks ilus puhas rada, kuid kiirusega jäime alles 9. kohale. Avastasin, et olen õpetanud koerale korralikult kiike sooritama ja sellega kaotab ta ajas neile, kes tegelikult lendavad kiigelt. Lendkiike hindavad kohtunikud väga erinevalt (mõni annab kergelt vea, teine pigistab lihtsalt silma kinni. Loomulikult saavad lendavad koerad kiigelt kiiremini minema kui kiike korralikult sooritavad koerad. A takistust ja poomi ma veel kontrolli tugevalt, kuid peame midagi ka nendega ette võtma, et kiiremini sealt maha saada, vastasel juhul ei suuda me olla konkurentsis hoolimata sellest, et jookseme puhtad rajad. Eks mõned kaared oleks võinud olla ka väiksemad, kuid selle kõigega tegeleme.
Hüpperada oli õues ja taas oli rajal rõngas. Kuni rõngani sujus kõik imeilusti, kõik mida olin planeerinud, õnnestus, kuid jõudnud rõngani jäin seda väga kontrollima ja ei pannud tähelegi, et keha oli väga vales asendis, mis andis Itile informatsiooni, et tahan teha rõnga läbimisel tagant lõikamist. Rõnga hüppas neiu kenasti ja kuna ta sai aru, et teen tagant lõikamist, siis lihtsalt hüppas valele poole ja sedasi 2 tõket enne lõppu disklahvi kätte saimegi.
Kolmas rada oli taas sees ning see sujus meil ka üsna kenasti, kui vaid see okseri pulk ei oleks kukkunud. Taas minu süü - ei lasknud koeral rahulikult hüpata ja pidin teda hüüdma ning loomulikult valel hetkel - hetkel, kui koer oli hüppel ja hüüde peale lasi jalad alla. Väike arusaamatus oli ka peale poomi, kuid selle päästsime ära, muus osas aga imeilus jooks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et jäin meie jooksudega nädalavahetusel väga rahule, kuigi tulemused ei ole eriti kiita. Kuid minu jaoks oli kõige tähtsam, et Iti ei jooksnud ühelgi rajal lihtsalt kuhu satub, ta ikkagi jälgis mind ja sooritas kõik just sedasi nagu minu juhtimine oli. Olen Itiga väga rahul (iseendaga mitte niivõrd). Veidi võiks nuriseda koera meeloluga enne starti, sest teiste koerte jooksmine on hetkel veel paras ärritaja, kuid loodan, et saame ka sellega tasapisi hakkama.
No comments:
Post a Comment