SK kohtuniku paberid on mul ametlikult juba jaanuarist, kuid esimene iseseisev hindamine toimus alles täna, TAKO SK Karika V etapil. Eks väike närv oli sees küll, sest SK hindamist ei saa võrreldagi AG hindamisega. Siin on punktide mahavõtmise võimalusi seinast seina ja kui laias laastus saab hinnata visuaalse pildi järgi, siis väga palju on aga kindla mõõdupuu järgi. Ja see kindel mõõdupuu endale kahe kõrva vahele kinnitada - see polegi nii lihtne! Kahju, et EKLi seaduste järgi peavad katsekohtunikud 2 esimest aastat hindama ainult Eestis. Kuna SK võistlusi on meil aasta jooksul mannetult vähe, siis ega seda praktiseerimise võimalust eriti ei olegi. Aga kust tulevad kogemused? - ikka praktiseerides. Kuid kui rohelise lehena avaneb vaid üks kord aastas võimalus hinnata SK võistlusi, siis ei saa me kogemuste pagasist ju juttugi teha. Kuid selline on reaalsus!
Nüüd aga minu esimestest tuleristsetest. Võistlejaid oli igas klassis ja seega sai kasutada / kontrollida oma teadmisi kõigis klassides. Ja nii nagu agilitys nii ka SKs tuleb ette situatsioone, millest reeglid vaikivad. Nüüd tuleb otsus endal vastu võtta. Seekord tegin otsuse, et kui tuleb selline situatsioon, siis lahendan selle võistleja kasuks ja hiljem kodus käin rahulikult situatsiooni läbi ning püüan leida kas siis ikkagi reeglitest mingeid vihjeid või pöördun teiste kolleegide poole abi saamiseks.
Päeva lõpus protokolli vaadates olin üsna meeldivalt üllatunud nähes nii palju I järke. Olen palju hinnanud kaasa teiste kohtunike võistlustel ja eriti pole ma puusse pannud. Seega võin julgelt öelda, et eilsed võistlejad olid tublid ning igati olid nad ära teeninud suurepärased tulemused. Kahe situatsiooni puhul olin ma kimbatuses, kuid andsin siiski miinimumpunktid ja seekord jätsin 0 punkti varusse.
SK kohtunikuna peab oskama haarata platsi palju laiemalt kui seda agilitys. Sa pead nägema koera ning samal ajal ka koerajuhti, kes sageli on koerast 20 - 30m kaugusel. Samuti vajab harjumist näiteks kaugjuhtimise ja juurdekutsumise hindamine, kui käskude andmisel kasutatakse ainult käemärke. SK3 klassis on kaugjuhtimise korral koerajuht koerast 15m kaugusel ning juurdekutsumisel lausa 30-35m kaugusel. Seega tuleb mul ajapikku selgeks saada, kus on kõige parem kohtuniku vaatenurgast mingit võtete jälgida, et näha maksimaalselt mida teeb koer või koerajuht. SKs kipuvad koerajuhid palju kehakeelt kasutama ja kui nad tabavad ära, et kohtunik ei pruugi näha (kohtunik seisab vales kohas), siis seda ka tehakse. Ise ka võistlejana võin kinnitada, et olen sellist võimalust ka ise kasutanud ning kohtunikud pole midagi märganud. Täna oma suurele võistleja kogemustele tean neid nippe ja seega oskan neid ka rohkem jälgida.
Võistlejana olen palju kokku puutunud erinevate liikumisjuhtidega ning tean, kui palju sõltub temast. Nüüd kohtunikuna veendusin et ka minu töö sõltub väga palju liikumisjuhi tööst. Tänasel võistlusel oli liikumisjuhiks Reelika Pata, kelle kohta võib ainult kiidusõnu öelda ja kelle kohta võib öelda, et ta on lausa sündinud liikumisjuhiks. Aitäh Reelika hea töö eest.
Lõpetuseks võin öelda, et hirmud olid suuremad kui asi seda väärt oleks olnud. Kõik sujus kenasti ja päris põnev oli vaadata SK võistlust hoopis teisest vaatenurgast. Õppida on veel palju ja loodan, et pooleteist aasta jooksul õnnestub ehk ikka veel SK võistlusi hinnata.
Minu esimesed võitjad:
ALG klass
SK1 klass
SK2 klass
SK3 klass
No comments:
Post a Comment