PÜHAPÄEV, 30. OKTOOBER 2016

Iti AG jooksud Hurtta Areenal, Helsingis.

Kuna pühapäeval oli neli starti maksi koertele ja võistlused olid jagatud kahe kohtuniku vahel, siis meil õnnestus Itiga joosta ka kaks rada Svetlana Zolotnikova radadel. Ega meil midagi suurt õnnestunud, kuid üldkokkuvõttes olin Itiga väga rahul. Terve hommikupooliku oli ta autos ja kohe kui minu hindamine lõppes ja autasustamine sai tehtud, hakkas tutvumine rajaga. Koeraga jalutamiseks jäi mul aega ainult niipalju, mis jäi rajaga tutvumise ja stardi vahele. Meie stardinumber oli 13, ilus number, kuid õnne see ei toonud.

Esimene oli hüpperada ja Sveta jätkas oma laupäevast käekirja, kus 3 kuue meetrist tunnelit kõrvuti. Meile sai aga saatuslikuks hoopis eelviimane tõke, mis tuli taha saata, kuid kahjuks oli minu jaoks see sirge jooksmine liiast ja olles jäänud koerats liiga palju maha, siis Iti lihtsalt käsu peale ei läinud tõket tagant sooritama vaid hüppas valelt pootl.

Iti hüppas tõkke 19 valelt poolt. Ei tea, kas oleks aidanud, kui oleksin peale kotti teinud tagant lõikamise, kuid oletused kahjuks ei vii kuskile? Muus osas aga oli Iti super, enamus asju tegi iseseisvalt ja kaugelt. Meil oli esimene kokkupuude selliste tunnelite variatsioonidega, kuid Iti sai suurepäraselt hakkama. Pean aga tunnistama, et eelmisel päeval, pärast Sveta minide, midide hüpperada, oli mul vaba aeg ja läksin õue Itiga seda rada proovima. Ka seal olid tunnelid sedasi ja loomulikult ei suutnud Iti nendega hakkama saada, sest me pole kunagi sellist asja harjutanud. Nüüd sai õues pikalt harjutatud ja täna sai ta oma rajal tunnelitesse saatmisega suurepäraselt hakkama.



Teine oli agility rada ja siin sain ise lollusega hakkama. Olin veidi liiga kärsitu ja ei teinud teise tõkke taha sastmist korralikult ning Iti hüppas selle valelt pootl (kuna hüpperajal sama lahenduse puhul ta ajas tõkke maha, siis nüüd tahtsin kiiremini eest ära minna ja see maksis kätte). Muus osas jälle mitte mingeid etteheiteid koerale, superilusti joostud. Millegipärast ajas ta enne Ad tõkkepulga maha, kuid kuna ma enam  eriti ei pingutanud, siis ju ma seal midagi pöördel tegin valesti ja tänu sellele see pulk ka kukkus. Iti slaalom oli aga imeilus, seda ohati lausa mikrofoni, et "wau, milline sisenemine". No  midagi me vähemalt oskame hästi.