AGILITY MARATON SIPOOS
Aeg ajalt saab heidetud pilk peale soomlaste agility võistluskalendrile ja ühel päeval avastasin, et sellel nädalavahetusel on Soomes, Sipoos kahel päeval agility võistlused, kuhu on kutsutud kohtunikud väljaspoolt Soomet: laupäeval Ronald Van Straten Hollandist ja pühapäeval Jose Luis Garcia Alvarez Hispaaniast. Kuna viimasega on tegemist selle aasta AG MMi kohtunikuga, kelle radu päris kõvasti kritiseeriti, sisi tekkis suur soov minna ise proovima, kuidas meile tema rajad sobivad. Mõeldud tehtud?
Laupäevased võistlused korraldas Järvenpään agilityurheilijat ry ja pühapäeval Koirakerho Heilihännät ry. Mõlemal päeval alustasid võistluspäeva maksikoerad ning osavõtjate suure arvu tõttu algasid mõlemal päeval võistlused juba 9.00. Eks see varajane ärkamine veidi tuska tegi, kuid põnevate võistluste ootuses suutsin sellest tusast üle olla.
Laupäeval oli maksikoeri lausa 59 stardilistis, kuid platsile jõudis neist 53, seegi aukartust äratav number. Seega konkurentsi ikka oli. Võistlused toimusid Sipoos, JAU Areenal, mis on tõsiselt mõnus võistluspaik. Strateni rajad olid väga mõnusad ja sujuvad. Jah, taha saatmisi oli kõigil radadel 5 korda ning mõnusaid lõksegi oli rajal mitmeid, kuid need lõksud olid kõik sedasi, et kui koostöö koeraga sujus, siis ei langenud koer kordagi lõksu. Igatahes minule need rajad meeldisid kohe väga, eriti seepärast, et ei olnud meeletult pikki sirgeid, mis lõppevad taha saatmisega. Oli kohti, kus tuli koer jätta iseseisvalt sooritust tegema, et ise jõuda järgmisse kohta õigeaegselt, kuid nendes kohtades, ei pidanud koeraga võidu jooksma vaid marjaks kulusid ära tehnilised teadmised, s.t. erinevad tehnilised lahendused.
Oma kahepäevast võitsluste sarja alustasime suurepärase 0 tulemusega, mis tihedas konkurentsis tagas meile lausa 4. koha. A takistusel oli väike vaidlus meil, sest Alt oli 180 kraadi tagasipööre ja Iti ei läinud korralikult lõpuni, pidin veidi korrigeerima ja seal kaotasime veidi aega, mis võib olla maksis meile kätte, et jäime 4. kohale. Eriti jäin rahule slaalomisse sisenemisega, kus eksis ikka väga palju koeri.
Algus oli paljulubav, kuid kahjuks sinna see jäigi. Teisel rajal kahjuks tuli Iti poomilt maha enne kui olin arvestanud ja see maksis kohe kätte ning Iti sooritas järgmise tõkke valelt poolt - DSQ. Ka laupäevane kolmas rada läks meil taha saatmise nahka! No kuidas siis nii, meie üks tugevamaid oskusi ja nüüd siis sedasi! Üks eksimus taha saatmisel pani mind neid sooritusi rohkem kontrollima ja see suurem kontroll maksis hoopis vastupidi kätte, Iti ei saanud lõpuks minu taha saatmistest üldse aru ja läks päris sassi omadega.
Päeva kolmandal rajal aga sai meile saatuslikus slaalom, kus pärast tõkkelt maandumist (võtsin valsiga koera vastu) sattus koer minu selja taha ja sealt see vale sisenemine tuligi. Viga oli minu, sest valss ei olnud tehtud õiges suunas ja koer luges minu juhtimist täiesti õigesti. Loomulikult, teades Iti oskusi slaalomisse sisenemisl, oleks ta võinu ikkagi siseneda õigesti, kuid kahjuks tuli kaks vale sisenemist lausa ja hiljem veel üks taha saatmisel tõrge ning kolm tõrget lõpetasid meie soorituse.
Mul oli tõsiselt kahju, et sellised rumalad vead tulid, kuid see annab märku sellest, et õppida on veel palju ja palju on vaja teha veel, et omavaheline koostöö sujuks paremini.
Pühapäeval jätkasime samal areenil, kuid juba teise kohtuniku käe alla. Täna oli võistlustules 35 osalejat, ei tea, kas pühapäevane päev ei ahvatlenud või oli põhjuseks palju kriitikat saanud MMi kohtunik Jose Luis Garcia Alvarez. No etteruttavalt ütlen kohe, et mulle tema rajad meeldisid väga, taas olid rajad, kus sai oma oskusi proovile panna mitte ei pidanud koeraga võidu kihutama.
Esimene oli hüpperada, kus kahjuks vedaski meid alt üks taha satamine. Tormasin ise liiga tõkke peale ja usun, et isegi varjasin tõkke tiiva oma kehaga ning Iti nägi ainult tunneli auku ja sinnasuunas ta ka kihutas. Sain ta küll pidama, kuid koera reaktsioonid on nii kiired, et minu aeglane tegutsemine viis ikkagi tõkke valelt poolt ületamisele.
Pärast viga ei olnud meil enam probleeme ja jooksime kenasti lõpuni.
Järgmiseks oli taas agilityrada, kus meil taas üks taha saatmine ebaõnnestus täielikult. Saime selle suure surmaga tehtud, kuid peale hüpet ei saanud koer taas minust muhvigi aru ja tahtis tormata kiigele, kuid vaja oli tunnelisse minna. Sealse puterdamisega kaotasin veidi aega ja seetõttu pidin veidi kiirustama, mis aga maksis kätte järgmisel tõkkel, mis tuli korralikult eest võtta, kuid Iti sai millegipärast aru, et hoopis tagant ja peale seda lagunes sellel rajal meie koostöö täielikult. Tormasin liialt ja ei vaadanud koera, mis vea ka põhjustas. Nüüd oli oma motivatsioon küll täielikult nullis ja tunnistan, et olin koera suhtes ebaaus ja lõpetasin juhtimise.
Jäänud oli veel vaid üks võimalus, kas tõesti laseme ka selle käest? Lubasin Itile, et võtan ennast kokku ja üritan talle kõik hästi mustvalgelt selgeks teha. Kontrollisin igat kontakti ja seekord tegin kõik taha saatmised nii nagu me seda teema - JA ME SAIME SELLEGA HAKKAMA - tulemuseks viimaselt agility rajalt puhas rada, mis tagas meile isegi 3. koha ja boonusena saime teise AGILITY SERDI!!!! Ja nii vähe ongi heaks meeleoluks vaja - tee tööd, siis tuleb ka tulemus. Lõpp hea, kõik hea.
Rada oli tõsine väljakutse, sest tulemuse sai kirja vaid 7 koera ja nendest puhtaid tulemusi oli vaid 3. Kui ma poleks kontrollinud kontakte nii hoolikalt, siis kes teab, mis oleks võinud olla? Kuid hetkel on meile tähtsad korralikud kontaktpinnad.
Mul tuleb kiita oma väikest neljajalgset, kes minu susserdamistele vaatamata teeb nii uhked sooritused. Iti on väike, kuid imetlen tema hüppevõimet - kuuel rajal ei ühtegi pulga maha ajamist. Õppima peame veel taha saatmisi, backlap tehnikat, tagant lõikamisi ja tegelikult oi kui palju on veel vaja õppida.
Kuid nädalavahetus oli supermõnus ning kindlasti kordame selliseid maratone veelgi.
No comments:
Post a Comment