LAUPÄEV, 11. VEEBRUAR 2017

JÄRJEKORDSED AGILITY VÕISTLUSED RACINEL AREENAL

 MINU VÕRRATU KAASLANE AGILITY PLATSIL - SA OLED ITI TÕESTI SUPER!

Viimane nädal on meil olnud väga agility keskne: möödunud pühapäeval agility võistlused, teisipäeval ja kolmapäeval agility treeningud Turus ning täna taas agility võistlused. Tänase päeva võib lausa agility maratoniks ristida. Osalesime Hakunilan Seudun Koiraharrastajt ry korraldatud agility võistlustel Racinel Areenal, kus täna olid võistlused ainult maksi koertele ning joosta sai lausa 4 rada (2 agility ja 2 hüpperada). 

Esimesel kolmel rajal oli kohtunikuks Rauno Virta ning viimasel hüpperajal Esa Muotka. Võistlejaid oli ka üsna palju: pea 60 osalejat igal rajal, üldse oli stardilistis lausa 72 võistluspaari, kuid kõik ei osalenud kõigil radadel.

Võistlused algasid kell 10 hommikul ja et õigeks ajaks kohale jõuda, siis äratus oli  üsna varajane, mis tegi ka oma töö. Tundsin ennast kohale jõudes kuidagi ebakindlalt, olin alles täiesti unine ja uimane ning esimene rada meil täiesti aia taha läks ka. Iti oli valmis tegudeks, kuid mina mitte. Rajaga tutvudes üritasin järgida Jaakkolt ja Janitalt saadud nõuandeid, kuid kahjuks tegin täiesti risti vastupidi, nagu polekski superkoolitusel käinud.

Jälgides teisi võistlejaid, siis väga raskeks osutus paljudele (meile mitte) tõke pärast poomi (14) ja enne slaalomit. Tõke tuli taha saata, kuid väga, väga paljud ajasid selle tõkke maha. Peale slaalomit oli ka eelis neil, kes said slaalomi soorituse ajal eemalduda. Kuid enamustel koerad tulid enne slaalomi lõppu välja, kui koerajuhid hakkasid eemalduma. Meie jaoks olid need kohad käkitegu, kuid meie eksisime seal, kus teised ei eksinud. Seega tasakaal täielikult olemas.

Teisena oli Rauno Virta hüpperada, mis ehitati kõrvalplatsile. Selline kahe platsi süsteem hoiab väga palju aega kokku ja võistlused sujuvad väga ladusalt ning kiiresti. Paar tunnikest oli aega edasi liikunud ja enesetunne hakkas paranema, mis andis lootust ka parematele sooritustele. 

Ka sellel rajal oli päris riukalik slaalomisse sisenemine ning ka väljumine valmistas paljudele peavalu. Slaalomi lõpp oli suunatud U kujulise tunneli keskkohta (ja seda üsna lähedale), kuid koer tuli peale slaalomit viia tunnelisse, mis asus slaalomist hoopis vasakul. Ka siin oli palju vigu slaalomisse sisenemisel ning väljumisel. Olen Iti üle väga uhke, et slaalom on tal küll väga selge. No jah, ega väga kiidelda ju või - iial ei tea, mis juhtuda võib! Jah, on ka meil veel mõned asjad, mis slaalomi juures vajavad kinnistamist, kuid nendel võistlustel vaja läinud oskused olid küll Itil suurepäraselt omandatud. No ja ega me seal eksinudki. Meie tõrge tuli hoopis edasi ühel tõkkel, mis tuli tagant ringi sooritada (18). Ma ei tea, kuhu mul kiiret oli (raja edasine profiil ei nõudnud kuhugi jõudmist), kuid tegin liiga vara sammu eemaldumiseks ja Iti tuli kahe tõkke vahelt - tõrge käes ja kogu moos! Oeh, mulle oleks kohe vitsa tarvis - miks ma küll olen nii lohakas!

 

Nüüd käisime väljas ka pikemal jalutuskäigul, sest peale meid jäi soosta veel pea 30-l koeral ja seega aega oli piisavalt. 

Järgnes taas Rauno Virta agility rada.No nii, selleks rajaks olime juba mõlemad täiesti vormis ja tulemuseks ilus puhas rada. Kiirusega küll jäime teistele kõvasti alla (alles 10le kohale platseerusime), kuid see ei omanud minu jaoks enam tähtsust, peaasi, et puhas rada sai lõpuks välja joostud.  Hoian endiselt Iti veel kontaktidel kinni ja ei vabasta liiga vara - küll jõuame ka sinnamalle, et vabastus tuleb varem. 

Rajaga tutvudes sügasin kõvasti kukalt olukorra pärast peale kolmandat tõket, kus neljas tõke oli pikkus ja ees oli U kujuline tunnel ning koer pidi minema vastasauku. Teadsin, et jään koerast maha ja olin valmis, et Iti leiab vale augu, kuid võta näpust - saime pihta õigele augule. Ja tegelikult sinna valesse auku jooksis üsna vähe koeri. Pikkuse asetus oli selline, et pärast selle sooritust sattus koer liinile, mis viiski teda otse õigesse auku. Siin ülejuhtimine põhjustas hoopis valesse auku viimise. Sellel rajal aga sai taas paljudele saatuslikuks olukord peale slaalomit, sest slaalomist väljudes tuli võtta 90 kraadise nurga all tõke (9) ja sealt kohe poomile, kuid kõrval oli veel üks tõke. Kõik hakkasid mõtlema sellele, et koer enne poomi ka seda teist tõket ei võtaks ning tahtsid olla õige tõkke juures valmis, mis tähendas, et tuli taas slaalomi soorituse ajal eemalduda, kuid kahjuks palju koeri tuli jälle enne välja. 

 



Ja jäänud oligi päeva viimane rada, Esa Muotka hüpperada. Olen Esa radade profiilidega tuttav ja ega need midagi lihtsat ei ole ja olin valmis, et saame paraja pähkli pureda. Enne rajale minekut tuli Esa minu juurde ja ütles v eel sellise lausae: "Ära üle juhi!". Ma ei tea, mis teda selleks ajendas, kas ta jälgis minu rajaga tutvumist või mis? Selle raja kohta on olemas ka rajajoonis.

Vot sellel rajal oskasin ma kasutada Janita ja Jaakko nõuandeid ning me jooksime väga ilusa raja. Ka siin oli tohutult raske slaalominurk, kuid Iti jaoks oli see käkitegu. Lõpptulemusena jooksime välja päeva 4da aja jäädes seda jagama Raisa Vähätaloga, kellel oli täpselt sama aeg. Ja ma ei suutnud uskuda, kui tulemusi vaadates avastasin, et Iti kiirus oli 5,66m/s. No see andis küll väga suure motivatsioonilaksu. Kui julgen teda hakata ka agility radadel veidi kiiremini kontaktidelt vabastama, siis oleme võimelised pakkuma kaasvõistlejatele tõsist konkurentsi ja kiiruse osas.



Ja sellest üllatusest ei piisanud, tuli veel üks - Itile sellelt rajalt Soome HYPPE SERT!

Nendel võistlustel autasustati viite esimest ja seega pääsesime ka meie lõpuks autasutavate rivisse. Ja mul oli ikka tõesti väga uhke tunne olla kõrvuti selliste Soome tähtedega nagu Juha Orenius, Sari Vähäniitty ja Raisa Vähätalo. Teise koha saavutanud võistluspaar oli mulle tundmatu, kuid arvata võib, et ka nemad on ikka head tegijad.

Seega meie agility nelja raja maraton sai imelise lõpu.