Nädal on meil olnud päris töine, kuid samas puhkusehõnguline. Trennid, koolitused ja palju värsket õhku - need on meie igapäevased kaaslased. Teisipäeval saime osa Jessica Svanljungi sõnakuulelikkuse koolitusest, kus meil Itiga avanes võimalus osaleda. Ladusime letti oma murekohad ning nagu alati, leidus Jessical häid nõuandeid meie muredele.
Reedel käisin kuulamas Jari Kantoluoto seminari "Koostöö koeraga koolituses", kus pearõhk oli suunatud koostööle, aktiivsusele, keskendumisele ja energiale. See koolitus oli hoopis teise nurga alt, kui senised sõnakuulelikkuse koolitused ja oli huvitav kuulata, kuidas toimub koera ja koerajuhi vahelise suhte loomine ning koolitusel harmoonia leidmine. Tegemist on teenistuskoerte koolitajaga, kuid kõik kuuldu kulub marjaks ära ka sõnakuulelikkuses.
Laupäev oli aga täiesti vaba ja otsustasime selle mõnusalt veeta. Peale hommikukohvi jalutuskäik lähedal asuvas pargis, mille me hiljuti alles avastasime. Koertega on seal lausa lust jalutada, sest üldiselt ei ole peale meie seal kedagi. Tunnike värskes õhus ja aeg koju sööma minna. Jätsime koerad veidikeseks puhkama ja läksime väikesele poereisule. Tagasi koju jõudes pakkisime koerad ka autosse ja seadsime end taas minekule looduse rüppe. Täna oli plaanis minna pikemale jalutuskäigule Vesijärvele, mille pindala on 107,6 ruutkilomeetrit ja pikkus 25km. Ja kogu see suur territoorium on jääga kaetud ning jalutuskäigud võib teha just nii pikad, kuidas keegi soovib. Päev oli ilus päikeseline, kuid kohati väga tuuline. Meie valisime sellise tunnise ringkäigu järvel, kus koerad said joosta tuulega võidu just nii palju kui süda lustis.
Tore oli koeri vaadata, kuidas tuul nende karvu sasis. Püüdsin koerte toredaid, tuule poolt sasitud soenguid pildile saada, kuid päris hästi see vist ei õnnestunud, sest pildistamise hetkel hakkasid nad kohe poseerima ja ilusad tuule sasitud sabad langesid jalge vahele.
Kuna tuul oli päris tõsine, siis pakkisin ennast ka kapuutsi sisse palju võimalik.
Et mitte mõnusat laupäevast meeleolu rikkuda, siis otsustasin, et täna ise süüa ei tee ja läheme naudime Soome kokkade pakutavat. Selleks valisime restorani "Mänty", kus soomlased armastava käia koos peredega lõunat söömas. See koht on alati puupüsti rahvast täis ja toidud on seal tõsiselt maitsvad.
Ja et päev oleks täiuslik, siis ostsime restoranist kaasa vastlakukleid, et õhtul nautida mõnusaid kukleid kodurahus.
Koerad olid koju jõudes mõnusalt väsinud ja vähemalt paariks tunniks oli majas täielik vaikus ja rahu.
No comments:
Post a Comment