KOLMAPÄEV, 14. JUUNI 2017

 Meenutusi SK MMist ja reisimuljeid

14. juuni_kolmapäev_kohalejõudmise ja sisseelamisepäev

 Vaatamata sellele, et ööbisime lennujaamast vaid umbes 45 minutilise teekonna kaugusel, oli meil äratus juba 4.00, sest lennujaamas tahtsime olla hiljemalt 5.45. Olime ajagraafikus ja peagi oli ka auto parklasse viidud ning võisime asuda check in tegema. Itile ja Gittale oli see esimene lennukisõit, mis vähemalt minule tegi veidi muret, sest ei teadnud ju ma, kuidas Iti sellesse suhtub.

Kuna viimasest lennureisist Rikaga on väga ebameeldivad mälestused, siis olin üsna mures koera pärast. Olles jõudnud oma väravani, selgus, et aknast saab kenasti jälgida pagasi pealelaadimist lennukisse. Peagi toodi Gitta ja veidi hiljem Iti. Nägime, kuidas nad lennukisse tõsteti, seega üks murekoorem südamelt läinud. Nüüd jäi vaid oodata, millal ise lennukisse pääseme. Peagi olime õhus ja umbes 2,5h pärast maandusime Brüsselis. Olime veel alles lennukis, kui nägin aknast, et koeri võetakse maha ja ühtäkki sõidutati nad käruga otse minu akna alla. Nägin, et mõlemaga tundus olema kõik OK ning nad uudistasid ümbrust hoolega. Kui lõpuks pagasi kättesaamise kohta jõudsime, siis selgus, et koerad juba seal. Kiiresti sõbrad puurist välja ja oi milline kergendus – neist ei saanud küll aru, et olid teinud oma esimese lennureisi. Reisi jätkamiseks rentisime auto ja Ege läkski kõigepealt uurima, kust me selle kätte saame. Lõpuks oli auto käes, kuid kahjuks hoopis teine mudel, mille olime rentinud. Oli teine üsna pisikene, seega pidime olema üsna leidlikud, et kogu pagas, koerad ja ka ise autosse kuidagi ära mahtuda. Kuid hakkama saime ja peagi vurasime juba Oostende suunas, kuhu oli umbes 120km. Sõit sujus ilma vahejuhtumiteta ja kohal me olimegi. Kuna oma elamise pidime kätte saama alles kella neljast, siis oli meil veel piisavalt aega. Otsustasime üles otsida järgmiste päevade võistluspaiga.

Kohale jõudes selgus, et Viktoria ja Sveta on juba kohal. Kuna Sveta oli kõige varem kohal, siis andis ta ka meile operatiivselt ülevaate olukorrast. Treeningplatsil käis kõva treenimine, mis tähendas, et sel hetkel meil sinna küll asja pole, sest treeningplatsi olid hõivanud suurriigid. Otsustasime, et tuleme teeme trenni õhtul hiljem. Ja ega meie koerad polekski praegu suutnud midagi teha tänu pikale ja väsitavale reisile ning ega ilma oli ka päris kuum, päike lõõmas pilvitus taevas ja kuumust oli ikka pea 30 kraadi ligi. Tegime hoopis koertega pikema jalutuskäigu ning otsisime telgile sobiva koha.

Oli hea mõte võtta kaasa oma telk, kuigi korraldaja infos oli, et vihma korral on võimalus kuskile varju minna. Kohapeal ma sellist kohta küll ei näinud ja kui meil poleks telki kaasas olnud, siis oleksime kõik need päevad lõõmava päikese käes olnud. Nüüd saime nii koertele kui ka iseendile mõnusa varjulise koha.  Ja seda võimalust kasutasid kõik meeskonnad, kes kuhu oma telgile koha leidis. Üldiselt olid võistlus- ja treeningplatsid, telkimine ning autode parkimise ala üsna lähestikku.

Kuna veel oli piisavalt aega, siis läksime otsima, kus oleks võimalik keha kinnitada. Otsimise käigus jõudsime Oostende ranna promenaadile, kus leidsime mõnusa terrassiga söögikoha, kuhu ka koerad lubati. Promenaad oli paksult rahvast täis ja tundus, et see oli linnakese elanike ja turistide meelispaik, sest on ju Oostende rannikulinn Belgias, Lääne-Flandria provintsis

.

Pärast puhkust ja kehakinnitust oligi aeg sealmaal, et võisime hakata liikuma ööbimiskoha suunas. Oi kui kitsad tänavad on selles linnakeses ja kui ratsionaalselt on iga ruutmeeter ära kasutatud, kuid üldpilt linnakesest on imeilus. Ka meie maja oli ime kitsukene, kuid ometigi oli see lausa kolmekordne, kus oli kõik vajalik elamiseks olemas. Meil oli tõepoolest kõik olemas, polnud vist asja, mida me poleks leidnud, kui siis vist veinipudeliavaja oli see, mida me sellest majapidamisest ei leidnud.

Meie Itiga saime omaette toa, Margit ja Ege olid ühes toas. 

Kuna meil oli olemas võimalus ise süüa teha, siis käisime veel enne trenni minekut poes ja ostsime kõike head ja paremat kokku. Kuid nautima saime seda kõike hakata alles pärast trenni. Õhtul oli plats tühi ja saime kenasti oma trenni tehtud. Koerad olid tublid ja võisime rahulikult koju tagasi minna, nautida mõnusalt v eel õhtusööki ja siis puhkama, sest päev oli olnud pikk ja pingeline ning tõsiselt väsitav.