Meenutusi SK MMist ja reisimuljeid
Esimene päev, 13. juuni - ärasõidupäev.
Esimene päev, 13. juuni - ärasõidupäev.
Ei läinud kõik nagu südamest soovisin ja seepärast polnud mingit tahtmise haavale taas soola raputada. Nüüd aga on aeg sealmaal, et eluvaim on tagasi ja jätkame uue hooga. Ma ju tean, et juhtunut ei tohi endasse sisse lasta, vaid tuleb kohe mõelda, et rohkem nii ei juhtu, kuid oleme ju kõik inimesed ja sügaval südames kripeldab mõni asi ikka üsna kaua. Nüüd aga lähemalt meie reisist ja võistlusest.
Meie
reis oli planeeritud lennukiga Riiast Brüsselisse, kust võtame
rendiauto, millega jätkame teekonda Oostendesse. Kuna lennuk pidi
väljuma kolmapäeva varahommikul, siis sai vastu võetud otsus, et
eelmisel õhtul sõidame Riiga ja ööbime seal, et ei peaks poole öö
ajal Tallinnast sõitma hakkama. Meie reisikaaslasteks olid Ege ja
Gitta ning Margit, kes oli meie meeskonna kapten. Sveta ja Viktoria sõitsid omaette eraldi.
No nagu ikka ei kujune kõik alati nii nagu plaanid. Pidime kokku saama 14.00 minu juures, et asjad ja meeskond ilusti auto peale pakkida ning plaan oli sõitu alustada umbes kolmest. Kuid kuskil poole ühe aegu tahtsin veel kiiresti poes käia, sest midagi oli ununenud varem osta. Autoga maja eest sõitu alustades, tegi see nii kohutavat häält, et kohe oli selge – sellise autoga Riiga küll ei sõida. Mida teha? Kas teeninduses võetakse mind kohe jutule ja kui võetakse, kas siis on üldse võimalik midagi teha ( ei olnud mul ju õrna aimugi, m illes asi)? Mõeldud tehtud – suundusin autoteenindusse. Endal süda värisemas sisenesin teenindusse ja rääkisin oma loo ära. Kuid minu rõõmuks olid poisid nii lahked, et võtsid mind kohe jutule ja nagu selgus, on viga võimalik, väikese ootamisega, siiski korda saada. Ma ei uskunud oma silmi ega kõrvu. Olles oodanud umbes 30-40 minutit, tuldi mulle ütlema, et kõik on korras ning võin rahuliku südamega Riiga sõita ja usute või mitte, minult ei kasseeritud isegi teenustasu. Ei oska siin täpselt kirjeldada, mis siis tegelikult veaks oli, kuid mingi väike vidin pidurites oli veidi oma kohalt nihkunud ja tegi sellist koledat häält.
No nagu ikka ei kujune kõik alati nii nagu plaanid. Pidime kokku saama 14.00 minu juures, et asjad ja meeskond ilusti auto peale pakkida ning plaan oli sõitu alustada umbes kolmest. Kuid kuskil poole ühe aegu tahtsin veel kiiresti poes käia, sest midagi oli ununenud varem osta. Autoga maja eest sõitu alustades, tegi see nii kohutavat häält, et kohe oli selge – sellise autoga Riiga küll ei sõida. Mida teha? Kas teeninduses võetakse mind kohe jutule ja kui võetakse, kas siis on üldse võimalik midagi teha ( ei olnud mul ju õrna aimugi, m illes asi)? Mõeldud tehtud – suundusin autoteenindusse. Endal süda värisemas sisenesin teenindusse ja rääkisin oma loo ära. Kuid minu rõõmuks olid poisid nii lahked, et võtsid mind kohe jutule ja nagu selgus, on viga võimalik, väikese ootamisega, siiski korda saada. Ma ei uskunud oma silmi ega kõrvu. Olles oodanud umbes 30-40 minutit, tuldi mulle ütlema, et kõik on korras ning võin rahuliku südamega Riiga sõita ja usute või mitte, minult ei kasseeritud isegi teenustasu. Ei oska siin täpselt kirjeldada, mis siis tegelikult veaks oli, kuid mingi väike vidin pidurites oli veidi oma kohalt nihkunud ja tegi sellist koledat häält.
Ja võta nüüd kinni, kas meie reis algas paljutõotavalt või
vastupidi! Igatahes lõppkokkuvõttes alustasime oma reisi umbes
pooletunnise hilinemisega.
No comments:
Post a Comment