REEDE, 16. JUUNI 2017

Meenutusi SK MMst ja reisimuljeid

16. juuni_reede_algavad individuaalvõistlused 

Meil Itiga oli täna vaba päev ja seepärast jätsin Iti täna hoopis koju, et ta ei peaks pikka päeva veetma puuris. Tegelikult mulle väga meeldib võistelda kohe esimesel päeval, kuid kahjuks see ei ole oma teha. Seega läksin kaasa elama teistele võistlejatele, eriti Svetale ja Egele, kes astusid võistlustulle täna.

Võistlused toimusid paralleelselt kahel platsil. Esimesel platsil hindasid Lucie Gabrielova Tšehhist ja Rudy Cattrysse Belgiast ning teises ringis Ingrid Tkáĉová Slovakkiast ja Per Eigil Gylland Norrast.

Esimese ringi võtted: suunatud toomine, juurdekutsumine, ruutu saatmine ja kõrvalkõnd.

Teise ringi võtted: UWE, Z skeem, eseme äratundmine, kaugjuhtimine.

Täna aga selgus, et varustuses on veelgi muudatusi tehtud võrreldes sellega, mida nägime valge koera etteaste ajal. Sellist lollitamist pole küll kunagi varem olnud.

Esimestena läksid meie tüdrukutest platsile Sveta ja Winnie (jrk.nr. 24). Kuna võistlused toimusid paralleelselt kahel platsil, siis toimus kõik päris kiiresti. Sveta ja Winnie jaoks oli see viimane osalemine MMl ning kindlasti oli neil soov oma karjäär lõpetada väärikalt, kuid kahjuks saatusel oli nendega omad plaanid. Ebaõnnestumised ruudu, kõrvalkõnni ja Uwe võttes tõmbasid kõigele ilusale vee peale. Olen selliseid ebaõnnestumisi ka ise kogenud ja tean, mida tunneb võistleja. Miks peab niimoodi juhtuma - miks, miks, miks? Kui aga vaadata videolt nende sooritusi, siis kohati ei saa ma hinnetest aru, sest pole see asi nii hull, kuid hinne näitab midagi muud.

Sveta oli juba 24s võistleja ja selle ajaga oli hindamisest päris hea ülevaade – võib öelda, et täiesti arusaamatu hindamine. Siitsamast anti suured vead andeks ja kohtunikud näitasid kõrgeid punkte, siitsamast aga tundus, et kõik oli ilus ja siis järsku imemadalad hinded. Etteruttavalt saan öelda, et selline hindamine oli nii reedel kui ka laupäeval, kuid pühapäeval oli hindamine aga nii range, et kohati ei saanud üldse aru, mille eest punkte maha võetakse, oli tunne, et peale hinnete 7,5-8,5 kohtunikud rohkem ei tunnistanud.

Kuid vaatamata ebaõnnestumistele olid Sveta ja Winnie väga, väga tublid, võitlesid lõpuni ja lahkusid ringist pea püsti. On selline ütlus: „Iga asi juhtub mingi põhjusega!” Kahjuks ei pruugi me isegi kunagi teada saada, mis põhjusel see asi juhtus. Kuid kohe kindlasti see põhjus kuskil avaldub ja siis juba hoopis teises võtmes ja me ei tule selle pealegi, et seostada seda juhtunuga. Svetale ja Winnile aga edu edaspidiseks – usun, et ka Winniet ei saadeta veel pensionile, kuigi suurvõistlustega on lõpparve tehtud.

Ege ja Gitta järjekorranumber oli 43 ja peagi oli nende kord platsile minna, nende jaoks oli see debüüt MMl. Ege ja Gitta suutsid väga hästi keskenduda ja tegid väga enesekindlad ning ilusad sooritused, mis tõi neile kokku 266,5p. ja I järgu. See ongi see, mis on kindlasti kõikide osalejate miinimum programm. Saada MMl I järk on väga tubli saavutus.

Kadestasin tüdrukuid, sest nemad said nüüd lõõgastuda ja rahulikult võistluste edasist kulgu jälgida. Minul seevastu aga hakkas närv sisse tulema, sest nägin pidevalt, kus põhiliselt eksitakse ning veidi tegi murelikuks varustuse muutmine. Ja nüüd tegin vist elu suurima vea. Nimelt läksin koju ja tõin Iti kohale, et harjutada veel mõnda asja. Oi kui palju olen endale kinnitanud, et viimasel hetkel ei õpeta sa koerale enam midagi, anna koerale võimalus puhata – kuid mida ma tegin? Loomulikult ma ei tea, kas see võis olla põhjuseks, mis meiega juhtus (kuna kirjutan neid meenutusi tagant järele, siis ju tean, mis ja kuidas asjad edasi kulgesid). Võtsin halba eeskuju tippudest, kes oma koeri treenisid viimse hetkeni, kuigi tean, et ka neil on põhimõtted, et jäta koer enne võistlust rahule (aga millegipärast nad seda ei teinud). Kuid sellest kõigest juba laupäevases postituses.

Tänase päeva võitjateks krooniti eelmise aasta Maailmameistrid Oili Huotari ja Zipu, kelle lõplik punktisumma oli aukartust äratav – 301p.

Üllatajaks oli kolmandale kohale jõudnud poolakas Joanna Hewelt.

Meie tüdrukud ootamas autasutamise tseremooniat ning marssimas tseremooniale.

Kuid täna oli meie kapteni, Margiti, sünnipäev ja seda pidi ju tähistama. Koduteel külastasime poodi (võite arvata, mida sealt osteti) ning siirdusime koju tähistama Margiti sünnipäeva. No jah, mis tähistaja mina olin, sest järgmine päev pidi olema ju meie etteaste, kuid veidike ikka.

Reede öö oli aga ka väga rahutu, sest üks üksik sääsk oli toas ja kohe kuidagi ei saanud ma teda kätte. Ma ei tea palju kordi ma tõusin ja üritasin teda kätte saada, kuid temal oli kindel eesmärk, mind hommikuni kiusata. Sellega häirisin ka kindlasti koera und ning hommikul ärgates olime mõlemad (no mina vähemalt) üsna loppis.