Täiusliku ööune katkestas vastu hommikut kella viie aegu Rika, kellel olid tekkinud kõhuprobleemid. Käisime väljas ja pärast seda magasime veel mõne tunnikese. Ju pikk autosõit ja uued elamused tegid oma töö. Hommikul meil väga kiiret ei olnud. See süsteem, et püsivõtted tehakse eraldi päeval, on igati teretulnud. Meie võistlusnumber oli 25 ja väikese arvestuse järgi pidime platsile minema kuskil alles 12e aegu. Kuid sellegi poolest päris viimasele minutile ka minekut ei tahtnud jätta ning otsustasime minna kohale umbes 10ks.
Hommikul oli piisavalt aega valmistada ja seejärel nautida pannkooke, käia koertega metsas jalutamas. Üldiselt püüdsin käituda sedasi, et koerad ei saaks aru, et täna on midagi teistmoodi - igahommikune rutiin.
Teele asusime veidi enne kümmet, Rika jätsime täna üldse koju, sest kodus oli tal kindlasti palju parem, kui terve päev autos või puuris istuda. Kohale jõudes oli täna tegu autole parkimiskoha leidmisega. Täna toimus ka mingi hobuste üritus ja kõik parklad olid puupüsti autosid täis. Olles auole koha leidnud viisime asjad tribüünile (Iti jaoks ka puuri) ning seejärel tahtsin teha veel ühe eseme äratundmise (sest selles võtte osas oli mul väike ebakindlus), mis õnnestus perfektselt. Nüüd panin Iti veidikeseks ajaks puuri ja vaatasin teiste sooritusi. Tore kokkusattumus oli see, et meie võistlusnumber oli 25 ja Iti emal Zipul ja Oilil aga nr. 26. Tükk aega enne platsile minekut võtsin koera puurist ja läksime pikemale jalutuskäigule ja lihtsalt rahunesime. Üritasin taas käituda nagu seda teeme tavaliselt igapäevaselt ja ka treeningute ajal. Ka ilm oli täna võistluste jaoks just sobilik, kuigi üritas veidi ka vett kaela kallata (mõnel vedas, mõnel mitte). Ja lõpuks jõudis kätte aeg minna ootetsooni. Taas kiibi ja kaelarihma kontroll.
Platsile sisenedes adusin koheselt, et oleme üks tiim, s.t., et Iti oli väga kontaktne, keskendunud ning valmis käske kuulama ja täitma. Just sellist koera unistaks iga koerasportlane.
Esimese ringi võtted (kohtunikud John van Hemert Hollandist ja Maria Neteborn Rootsist):
1. Juurdekutsumine - 9 / 8 = 34p.
Iti poolt fantastiline sooritus, v.a. viimane põhiasend, kus ta põrkas veidi minu vastu ja jäi veidi viltu. Kuid kõige suurema vea tegin ise andes seisa käsu liiga vara. Oli hoiatatud, et käsud tuleb anda märkida juures. Usun, et see viga röövis meilt kõige rohkem punkte. Oma petustega aga viis Iti publiku lausa pöördesse - kaasaelavad ohked olid nii tugevad, et kuulsin neid ka ise.
2. Suunatud edasi saatmine - 9 / 9,5 = 37p.
Fantastiline sooritus Iti poolt. Käskude ideaalne kuulamine, ei mingit isetegevust.
3. Kõrvalkõnd - 8 / 8,5p. = 24,75p.
Olin tõsiselt meeldivalt üllatunud nii kõrgete punktide eest ja seda veel sellisel võistlusel? On ju kõrvalkõnd ka Itile olnud paras komistuskivi, kuid nüüd ta tõestas, et on võimeline kõigeks. Super tubli oled mu väike kallike!
Foto: Eugenie van Oirschot
4. Z skeem - 9 / 8,5p. = 26,25p.
Ka siin saadud punktid tõstsid meeleolu kõvasti, sest selle võtte eest pole me kunagi selliseid punkte saanud. Iti asendid olid kiired ja täielikult perfektsed. Eks kõrvalkõnd vast rövis veidi punkte, kuid mitte palju. Olen üliõnnelik kahe viimase võtte hinnete üle.
Fotod: Eugenie van Oirschot
Sellega said esimese ringi võtted tehtud, kuid ees oli veel neli võtet, mis pidid näitama, milleks me võimalised oleme. Arvestades Iti meeleolu, mis oli ideaalne, siis olid kõik võimalused avatud.
Sisenesime teise ringi (kohtunikud Christian Steinlecher Austriast ja Maria Di Francesco Itaaliast):
5. Suunatud toomine - 7 / 7,5p. = 21,75p.
Päris võtte alguses hakkas neiu veidi rahutuks muutuma, mis väljendus selles, et ei hoidnud kontakti põhiasendis lõpuni vaid vaatas hantlite panekut, mis tegelikult on temale keelatud. Kuid vähemalt suutis käsku oodata. Minek märki ja peatus märgis ilusad. Hantli järgi minek ja haarmaine väga ilusad ja siis tuli üllatus! Tagasiteel kaotas Iti kuidagi taju ja tahtis kohtuniku suunas joosta ning sedasi tegi ta tagasi tulles kaare ja möödus märgist valelt poolt. Kui ta vaeseke märkas, et läheb valesti, siis oli juba hilja midagi parandada. Ja sinna me punktid kadusid. Kuid pole hullu, 3 võtet on veel ees ja ei tohi koerale näidata, et olen milleski pettunud.
Foto: Eugenie van Oirschot
6. UWE - 9 / 9p. = 36p.
Väga ilus sooritus - super! Kiirus ja ring ümber koonuse lausa uskumatult ilusad. Samuti, hantli haaramine ja hüppega üle tõkke tagasi minu kõrvale, olid superhästi sooritatud. Veidi jättis soovida seisa asend, mis oli veidi madal.
Foto: Eugenie van Oirschot
7. Kaugjuhtimine - 8 / 7,5p. = 31p.
Küllaltki madalad punktid, kuigi mulle tundus, et Iti tegi korraliku soorituse. Kuid ise tegin küll vea, kuid kas seda ka kohtunikud märkasid või ei - ma ei tea! Nimelt tundus mulle esimese asendivahetuse märgutule süttimine jube pika ootamisena ja hetk tundus mulle, et pean selle käsu andma ilma, et tuluke süttiks (jäi mulje, et see tuluke ei peagi süttima). Ja nii ma ka tegin, andsin käsu ja koer võttis asendi, kuid tuluke süttis alles nüüd. Edasi kulges kõik kenasti.
Foto: Eugenie van Oirschot
8. Eseme äratundmine - 7,5 / 7p. = 21,75p.
No nüüd tabas meid täielik ebaõnn - hakkas täiega sadama. Kuid teha polnud midagi, polnud võimalik oodata vihmasaju lõppemist. Mõni võistleja tegi pea kõik sooritused vihmasajaus - sellised kord juba on ilmastiku kapriisid, mille vastu inimene ei saa kohe kuidagi.
Iti ei leidnud kuidagi õiget eset ja töötas väga kaua, korraks isegi eemaldus esemetest, sest talle jäi mulje, et seda seal pole ning tuleb otsida eemalt.
No nüüd tõusis minu pulss küll vist üle maksimumi - kas tõesti viimase võttega põrusime? Kui neiult eseme võtsin ja võte kuulutati lõppenuks, siis ma ei julgenud üldse vaadatagi, kas tegemist õige või vale esemega. Ja juba võttis liikumisjuht minult eseme ja kui ta selle tõstis ning lausus saatuslikud sõnad: "correct", no siis pidin küll lausa taevasse hüppama, sest olin valmis halvimaks.
Lisan siia ka ametliku võistluste video meist (kõik võtted on hoopis teise nurga alt, kui minu videod, seega huvitav vaadata erinevaid variante).
VIDEO
Ja tehtud see võistlus saigi, kokku 271,5p.. Olin üliõnnelik, et ühtegi 0 sisse ei tulnud. Oma päeva lõpetasime seitsmenda tulemusega ja loomulikult käis peast läbi mõte, kas sellest ikka piisab finaali pääsemiseks. Oleme Itiga kolmas kord MMl ja oi kuidas tahaks lõpuks ka finaalis osaleda!
Tänase päeva võitsid Oili ja Iti ema Zipu. Palju, palju õnne neile! Kogemused loevad ikka palju, ja eks tahaks ju ka ise, et tütar oleks ema vääriline.
Tänase päeva esikolmik:
Foto: Eugenie van Oirschot
Kuna saime kenasti vihma ja riided olid läbimärjad ning Iti nägi välja nagu väike rääbis, siis läksime vahepeal koju, et vahetada kuivad riided ja süüa lõunat. Kuna Iti oli oma töö teinud, siis otsustasin ta koos Rikaga hoopis koju jätta, las puhkab - no igaks juhuks, kes teab, millega saatus võib üllatada!
Peale võistluste lõppu läksime koju ära, sest ilm ei olnud kiita ja olemine oli ka kuidagi niiske ja külm ning ka koerad olid päris pikalt üksinda. Me ei jäänud selle päeva lõputseremooniale, sest kaks aastat järjest autasustati kavlifikatsioonivõistluste lõppedes ainult kolme esimest (teistest ei tehtud väljagi) ja ju ma siis mõtlesin, et eks ka siin ole samamoodi. Kuid kahjuks ma eksisin ja tegelikult päris kahetsesin takka järgi, et ei olnud lõpuni. Päeva lõpus oli pakutud ka hiigeltorti, millega tähistati teise ringi liikumisjuhi sünnipäeva. Kahju, et sellest osa ei saanud, kuid nagu hiljem selgus, olid minu otsused õiged. Puhkus iseendale ja koerale - need olid ainuõiged otsused.
Koduteel külastasime kohalikku poodi, et osta head ja paremat ning tähistada tänast päeva. Järgmine päev oli meil puhkepäev ja seega võisime täna õhtul veidi vabamalt ennast tunda. Koerad said taas mõnus pika jalutuskäigu. Lisasime tänasele jalutuskäigule veel kilomeetreid ja tegime tutvust kohaliku külaeluga.
No comments:
Post a Comment