Väsimus oli teinud oma töö ning uni oli päris magus, kuid nagu ikka olid öösel väikesed üllatused. Ärkasin üles naisterahva hääle peale, mis ütles: "signaal puudub". Unesegasena ei saanud ma millestki aru, keerasin teise külje ja suikusin uuesti unele. Mõne hetke pärast kuulen uuesti: "GPS signaal puudub". Nüüd taipasin, et tahvelarvuti jätkas navigeerimist (kuna marsruudi lõpusirgel ei olnud me auto navigaatori juhendamises päris kindlad, siis võtsime kasutusele teised võimalused). Võtsin tahvlil hääle maha, kuid mingi aja pärast kordus taas kõik. Panin tahvli kotti peitu, et ei kuuleks midagi. Kuid mingi aja pärast uuesti naishääl teatab signaali puudumisest ja seekord veel nii selgelt nagu tahvel polekski kotis. No nüüd sain tahvli peale pahaseks ja panin ta karistuseks vannituppa. Voodisse tagasi minnes hakkas televiisor mind kummitama. Punane tuluke hakkas vaheldumisi vilkuma sinise tulukesega ja see sinine tuluke valgustas hetkeliselt tuba nii tugevalt, et mina magada ei saanud. Teleka väljalülitamisega ma hakkama ei saanud, sest lihtsalt ei leidnud lülitit ja stepsel oli ka kuskile peidetud. Keerasin ekraani lihtsalt seina poole, et ei valgustaks nii tugevalt tuba. Lootsin nüüd rahu saada. Aga võta näpust, järsku teatab taas naishääl: "suundu edasi...". Mis asja? Pole võimalik, et vannitoast nii hästi kostab. Kuid siis taipasin, et süüdlane on hoopis telefon, kus olin jätnud navigeerimise peale. Lõpetasin navigeerimise ja rahu hommikuni oli majas. Minu üllatuseks jätkas telefon navigeerimist vaatamata sellele, et internet oli välja lülitatud (teen seda alati ööseti, sest ei kannata, et öö läbi keegi aina postitab midagi).
Äratus oli planeeritud 6.00, kuid olin juba pool tundi varem ärkvel. Ajasime Itiga juttu ilma asjadest ja peagi ajasime ennast üles ning läksime pissiringile. Tagasi tulles oli aeg sealmaal, et võisime minna hommikust sööma, mis oli väga rikkalik ja maitsev.
7.30 jätkasime oma teekond, ees ootas 1023km. Navi järgi oleksime pidanud kohal olema 16.38, kuid kaardil näha olevad teetööde lõigud ei tõotanud nii roosilist tulemust. Strykowist kohe saime kiirteele, kus lubatud kiiruseks 140km/h. No jah, teed olid maksulised, kuid nad olid seda maksu ka väärt. Pean tunnistama, et Poola kiirteed on Euroopa parimad.
Paarkümmend kilomeetrit enne Saksa piiri hakkas paremas esitiivas / rattas justkui midagi kaasa ketrama ja see heli ei olnud sugugi meeldiv. Mida suurem kiirus, seda koledam heli. Tegime mitu peatust ja käsisime ümber auto - kõik tundus korra solema. Helistasin juba igaks juhuks Toyota´sse, et kui nüüd ikka midagi hullu on, et kuidas siis edasi toimida. Võtsime kiiruse madalamaks ja jätkasime teekonda. 11.15 ületasime Poola - Saksa piiri ja oh üllatust - tundmatu heli kadus. Kas tõesti oli põhjuseks teekate, mis tekitas paremas esirattas imelikku heli? No igatahes süda oli nüüd rahul ja jätkasime muretult teekonda. Saksa teedel sattusime paaril korral ka ummikutesse, mis meie jaoks ei olnud eriti hullud, sest vasak sõidurida, kus liikusid väikesed autod, liikus pidevalt - aeglaselt küll - aga liikus. Kõrval olevad kaks rida aga olid rekkaid täis, mis seisid, seisid ja jäidki seisma. Ühes ummikus vaatasin lausa spidomeetri pealt no kui pikk see rekkate järjekord siis on ja sain lausa 5km.
Kui hommikul Poolast sõitu alustades näitas navi kohale jõudmise ajaks 16.38, siis nüüd, kui ületasime Saksa - Hollandi piiri (kell oli 17.45), näitas navi, et kohale jõuame 18.52. Ega me pidanud sedagi aega kuigi reaalseks, sest liiklus on ettearvamatu ja iga väiksemgi peatus võtab oma osa. Olles juba peaaegu sihtpunkti lähedal hakkab navi meid keerutama mingeid imelikke väikeseid külateid pidi, mis olid ikka nii kitsad, et kui keegi oleks vastu sattunud tulema, siis mina küll ei oleks osanud lahendust leida, kuidas teineteisest mööduda (hiljem selgus, et tõepoolest oleks olnud palju lihtsam lahendus, mida me ka edaspidi kasutasimegi eirates navi juhiseid). Kui navi lõpuks ütleb, et oleme kohale jõudnud, siis meie küll aru ei saanud, kus see õige koht ikkagi on. Õnneks tuli ühelt kõrvalteelt üks noormees autoga, pidasime ta kinni ja meie õnneks valdas ta imehästi inglise keelt (mis tegelikult Hollandis nii väga tavapärane ei olnudki). Noormees oli nii lahke ja palus meil sõita enda järel ning viis otse õigesse väravasse. Kell oli 19.15 kui siis lõpuks õiges kohas olime, seega pea 3h hiljem, kui hommikul sõitu alustades oli prognoositav kohale jõudmise aeg.
Otsisime välja juhtnöörid, kuidas edasi toimida. Jätsime auto tõkkepuu taha ja läksime majakest otsima, et saada maja võtmed ja žetoon, millega saab tõkkepuud avada. Peagi leidsime majakese ja koha, kuhu olid jäetud siis võtmed ja muu. Jätsime koerad majakesse ning läksime auto järele. Jändasime, mis me jändasime, kuid tõkkepuud me lahti ei saanud. Lõpuks tuli üks naisterahvas, jumalast umbkeelne, ja seletab käte ja jalgadega ning lõpuks saime aru, et tõkkepuu süsteem on rikkis ning ta avab selle telefoniga ise ning edaspidi jääbki tõkkepuu ülesse. Naisterahvas, nagu selgus, oli koha omanik.
Lõpuks saime ka auto maja juurde pargitud, asjad tuppa ja ka ise lõdvestuda. Majake seest oli väga õdus ja mugav (veidi jättis soovida kappides riiulite puudumine, kuhu oleks saanud kohvritest asjad lahti pakkida). Riidepuudele pandavad asjad sai kõik kenasti kappi paigutatud, kuid ülejäänud asjade jaoks kohta polnud. Aga meil oli kaks magamistuba, millest kasutasime vaid ühte ning teisest tegime omale garderoobi. Väljas aga oli maja ümber väga väike ala, mis oli kaetud vaid kividega - ei ühtegi rohelist lapikest. Seega koertega peab kuskil mujal saama käia jalutada.
Kinnitasime veidi keha ja läksime jalutama. Pargi territooriumilt lahkudes, umbes 300-400m pärast leidsime imeilusa metsa, kus võis jalutada tundide viisi. No see oli küll lausa luksus.
Õhtu lõpetasime mõnusa lõõgastava veiniga, et ehk tuleb ka parem uni ja saaks järgnevateks päevadeks ennast kenasti välja puhata.
No comments:
Post a Comment