Kas tuleb mulle läbi aegade parim kingitus?
Äratus oli planeeritud kuuest, kuid olin veidi varem juba ärkvel. Lesisin veidi niisama ja siis maast lahti. Taas üritasin käituda tavapäraselt ja teha oma toimetusi nagu need oleksid igapäevased.
7.20 alustasime teekond võistluspaigale. Rika jätsin ka täna koju, millest mul oli küll väga kahju. Kuid teades, kui emotsionaalselt Rika kõike seda melu üle elab, siis ei julgenud ma riskida sellega, et ta muudab ka Iti ärevaks.
Võistlused algasid valge koera etteastega ja alles nüüd selgus võtete järjekord ning kõrvalkõnniskeem. Üldpildis tundusid kõik võtted platsil asetsevat sedasi, et kuskil ei olnud mingeid lõkse, ruumi oli palju ja kõik võtted olid kuidagi eraldi asetsevalt. Võtted olid jagatud kolme ossa:
1. osa - kaugjuhtimine, juurdekutsumine, suunatud edasi saatmine ja kõrvalkõnd.
2. osa - UWE, Z skeem, suunatud toomine ja taas viimasena eseme äratundmine.
3. osa - püsivõtted - seekord siis viimasena.
Taas enne meie etteastet tegime pikema jalutuskäigu ja olime lihtsalt kahekesi.
Ja siis see algas. Leelet tuli meiega koos, nagu ka kvalifikatsiooni võistluselgi, ootetsooni, et viimasel hetkel saaksin mittevajalikud asjad kõik temale anda. Ootetsoonis taas kiibi- ja kaelarihma kontroll.
Siiski enne oma sooritusi jõudsin näha mitme koera ruudu sooritust, kus ilmnes väga imelik nähtus. Edasi jooksid kõik koerad superilusti ja kui tuli käsk ruutu minna, siis nad kaldusid mingil imelikul kombel paremale ning kes siis suurema, kes väiksema kaarega sisenesid ruutu küljelt. Täiesti arusaamatu loogika. Kohtunikud olid jaganud ennast kahekaupa mõlemale poole ruutu - kas see võis koeri häirida või mis, seda kahjuks teavad koerakesed vaid ise.
Vot sellise teadmisega sisenesin platsile. Platsile sisenedes märkasin kohe, et täna ei ole Iti meeleolu selline nagu 2 päeva tagasi, ta oli kuidagi eemal ja hajevil. Kuid teha polnud midagi, tuli alustada.
1. Kaugjuhtimine - 9 / 8 / 8,5 / 8,5 = 34p.
Võtte stardipaika minemiseks tuli minna diagonaalis üle terve platsi taha paremasse serva. See minek oli meile paras katsumus, Iti vaatas silmanurgast siia, sinna ja piidles kahtlustavalt kõiki kahejalgseid platsil. Jõudes stardipaika ja olles andnud käsu võtte alustamiseks nägin, et neiu keskendus kenasti. Täna üritasin hoolega jälgida tulukeste süttimist. Kõik sujus väga ilusti. Tagasi koera juurde minnes näen, et Iti on keskendunud vasakult tema poole liikuva kohtuniku peale ja ei pane üldse tähele, et lähenen. Päris lõpus lausa lohistasin jalgu, et kahistada pükse lootuses, et ta kuuleb minu lähenemist. Kõik lõppes kenasti - tehtud!
Fotod: Eugenie van Oirschot
2. Juurdekutsumine - 9,5 / 9 / 9 / 10 = 37p.
Nüüd oli taas Iti oma sõiduvees ja keskendus kenasti, mille tulemuseks supersooritus - tehtud!
Iti juurdekutsumine on lummanud kogu maailma ja seda imetletakse. Minu juurde tuldi MMi jooksul väga palju kordi ja kiideti Iti juurdekutsumist, öeldi, et selliseid peatuseid ei ole nähtud.
Fotod: Eugenie van Oirschot
Foto: Philouska - Dog Sport Photographer
3. Suunatud edasi saatmine - 9 / 8,5 / 8,5 / 9 = 35p.
Siin toimus midagi imelikku, mis viis mind peaaegu infarkti seisundisse. Oleme stardis ja kuulen: "command", jõudsin anda käsu, kui samal hetkel kuulen: "exercise begins". Kuid Iti oli juba jõudnud imeilusti ringi ja seisab, oodates ruutu saatmist. Samal hetkel hakkab ringi taga olev kohtunik kätega vehkima ja peatab võtte. Ma ei saa midagi aru, mida ma valesti tegin? Siis selgus, et ka kohtunikud olid pannud tähele liikumisjuhi eksimust ja peatasid võtte. Kuna kohtunikud kõik olid seda meelt, et see oli liikumisjuhi viga, siis saime uue võimaluse võtte sooritamiseks. Kuid mina ei olnud enam kindel, mida Iti teeb, sest sageli on juhtunud, et kui ma ei ole edasiminekuga rahul, siis kutsun ta tagasi ja saadan uuesti, kuid ta lihtsalt ei lähe teistkordsel saatmisel. Õnneks suutsin selle kõik kosmilisel kiirusel peast läbi lasta ja tegin tagasikutsumise hästi lõbusaks ja lustiliseks, et koerale ei jääks muljet nagu oleks tema midagi valesti teinud. Võte algas uuesti, andsin käsu ja Iti lendas kui püssikuul edasi. Olin aga ise veidi kärsitu ja andsin peatumiskäsu aimatavalt enne ringi, mis oli teada, et alandab punkte. Ruutu minek ja võtte lõpuosa kõik super - tehtud!
Foto: Eugenie van Oirschot
Foto: Philouska - Dog Sport Photographer
4. Kõrvalkõnd - 6,5 / 7,0 / 7,0 / 5,5 = 20,25
Stardipaigas ütleb liikumisjuht mulle, et järgmisena on: "send away"! Ütlesin, et ei ole, on kõrvalkõnd - no siis vaene liikumisjuht oli küll päris segaduses ja vabandas ette ja taha.
Kohe stardis sain aru, et täna ei ole Iti võimeline tegema sellist kõrvalkõndi nagu reedel, koera meeleolu oli hoopis midagi muud, kui seda oleks vaja olnud kõrvalkõnnil. Kohapeal pöörete ajal tegi Iti ka paar vaikset vinguvat häälitsust, mida kuulis kõige lähemal asuv kohtunik ja kellet saime ka vaid 5,5p. Videolt vaadates kõrvalkõnd nii hull pole, kuid finaali vääriline see kohe kindlasti ei olnud. Kuid tehtud ta sai, kuigi mingil hetkel mõtlesin juba, kas üldse punkte saame?
Sellega sai esimene ring läbi, kuid ees ootasid veel teine osa ning püsivõtted. Pealtvaatajad ja kaasaelajad olid meie soorituste ajal hoolega punkte arvestanud ja juba peale esimest ringi tuldi meid õnnitlema ja edu soovima. Kas ei ole veidi liiga vara - üle poole võtete on ju veel ees? Kuna pärast esimese ringi sooritusi oli planeeritud 1h pikkune lõunapaus, siis otsustasime kohe pärast oma sooritust minna koju, et saaksin ise kõigest eemale ja rahu ning et koer saaks rahulikus keskkonnas puhata.
Kodus tegime ka ise väikese lõuna, käisime koertega jalutamas ja käitusime nii, et Itile jääks igapäevatoimetuste mulje. Leelet hoidis mind kursis, millal peaksime hakkama tagasi liikuma. Tagasi jõudsime, kui teine finalist sooritas oma teist ringi. Selgus, et peale esimest ringi olime Itiga liidripositsioonil, mis oli muidugi väga meeldiv üllatus, kuid omalt poolt pani ka suurema pinge peale - kas on tõesti võimalik? Jalutasime jälle kahekesi ringi ja otsisime rahu ning püüdsime saada omavahelist kontakti. Lõpuks oli käes aeg alustada teise ringiga. Enne ringi sisenemist kiibi- ja kalearihmakontroll.
Foto: Gabriela Pichler
5. UWE - 10 / 9 / 9 / 8,5 = 36p.
Ringi sisenedes oli neiu taas kenasti heas meeleolus ning kontaktis, mis tagas ka Iti poolt väga, väga ilusa soorituse. Mida aga üks kohtunik nägi, et andis vaid 8,5p. ja teine sealsamas 10p., vot võta kinni? Kahju, et ei saa pärast sooritusi mingit selgitust.
No kuidas koer aru saab, et nüüd on selline ebameeldiv võte ja võtte alguspunkti liikudes märkasin taas, et meeleolu on meil taas muutunud, mis ei tõota head. Kui reedel tegime läbi aegade imelise Z skeemi, siis nüüd oli võte täiesti lagunenud. Kõrvalkõnd kehva, asendid viltused.
Fotod: Eugenie van Oirschot
7. Suunatud toomine - 7,5 / 7,5 / 8,5 / 8 = 24p.
Iti oli taas ennast kokku võtnud ja ma ei saa Iti kohta ühtegi halba sõna öelda, visuaalselt oli väga ilus sooritus, mis aga kohtunikele ei meeldinud - jääb saladuseks!
Foto: Eugenie van Oirschot
Foto: Philouska - Dog Sport Photographer
8. Eseme äratundmine - 7,5 / 8 / 8,5 / 8,5 = 24,75p.
Kui Iti oli kenasti kontaktis ja õiges meeleolus, siis nüüd olid minu närvid krussis, sest ebaõnnestus see võte meil ju reedel, mis samuti oli viimane ja nüüd jälle viimane. Sellest olenes kõik! Kas Iti saab hakkama? Uskusin Itisse täiega ja saatsin eset otsima. Kui Kristjan jooksis vaatama midagi, siis käis küll läbi hetkeline mõte, et kas Iti tõesti naksas mõnda valet eset, mida see kohtunik muidu nii kiiresti jooksis uurima? See, et liikumisjuht tõstis eseme ja lausus: "correct" ei tähendanud veel midagi, oli vaja näha kas saime üldse punkte või siiski naksas valet? Ja kui tõusid punkti, veidi küll madalad, aga ikkagi punktid, siis oli kergendus missugune - TEHTUD, TEHTUD, TEHTUD!
Foto: Philouska - Dog Sport Photographer
YES, ME SAIME SELLEGA HAKKAMA JA MITTE KÕIGE HALVEMINI, KAS TÕESTI ON MISKI VÕIMALIK?
Nüüd enam polnud sellist aega, et minna vahepeal koju. Läksime jalutama ja siis autosse puhkama.
Individuaalvõtete sooritamisel adusin, kuidas publik meile kaasa elas, see oli midagi imelist ja südant soojendav. Kui oma teise ringi lõpetasime ja platsilt lahkusime, siis tormas kogu Soome meeskond ja veel mitmeid teisi mulle vastu - kallistasid ja soovisid õnne. Püüdsin küll öelda, et veidi veel vara, midagi pole ju veel kindlat, kuid fänne see ei häirinud, muudkui õnnitleti.
Jäänud olid veel püsivõtted. Kõik punktid, peale kõrvalkõnni, olid onlines üleval - ei tea, kas sellega üritati hoida pinget, et lõpptulemus selguks alles viimasel hetkel? Selgus, et pingeline heitlus käis meie, Oili Huotari ja Valentina Balli vahel.
Lõpuks algasid ka püsivõtted. Meie olime teises rühmas ja taas viimased. Ootetsoonis taas kord kiibi- ja kaelarihmakontroll! Platsile sisenedes hoomasin, et Iti ei ole tema ise, on väga stressis ja ma ei olnud milleski kindel, eks järgnevad 10 minutit näitavad. No nii - oleme rivis ja algab püsiistumine. Jätan Iti istuma ja eemaldun - nüüd minu väike kangelane oled üksi ja kõik on sinu kätes!
2 minutit peidus tundus igavikuna ja usun, et kõik kuulasime hinge kinni hoides, kas publikult tuleb mingit reaktsiooni, et midagi on viltu läinud. Ringi naastes oli kergendus missugune, sest neiu istus - kuidas ta istus - see selgub hiljem. Algas võtte teine osa ja näen, et koer on väga, väga stressis. Saime siiski kenasti lamama, suutsime ka kuidagi ära lamada. Juurdetulek oli juba veidi reipam.
Püsiistumine - 9,5 / 10 / 10 / 9,5 = 19,5p.
Püsilamamine ja juurdetulek - 9 / 9,5 / 9,5 / 8,5 = 18,5p.
ME TEGIMEGI SELLE KÕIK ÄRA!!!! ITI TEGIGI MULLE MAAILMA PARIMA SÜNNIPÄEVAKINGI.
Kui paljuks sellest piisab, see selgub hiljem. Lõplik punktisumma 272,5 punkti.
Ringist väljudes oli meeletu õnnitluste laviin ja tüdrukud ütlesid, et medal on kindel, kuid mis värvi, see pole veel kindel. Mõne aja pärast siiski info, et võitma peaks Valentina Balli. Kuid mis värvi medal tuleb meile, see polnud kindel - nüüd oli tihe rebimine Iti ja ema Zipu vahel. Ka soomlased olid ärevil, sest kuskilt ei olnud võimalik välja lugeda, mis värvi medali keegi saab.
Lõputseremooniani oli nüüd tükk aega ja selle aja kasutasime piltide tegemiseks.
Iti koos ema Zipu ja isa Dioga.
Iti koos ema Zipuga
Oili õpetas, kuidas tuleb oma võitu välja elada!
Koos Iti ema ja isa perenaistega. Oili ja Dianaga.
Ja siis algas ka lõputseremoonia, kus esmalt autasustati meeskondliku võistluse võitjaid. esikolmik oli üsna ettearvatav: Soome, Norra, Rootsi. Põhjamaade SK on supertasemel ja seda näitasid nad ka sellel MMl.
Seejärel peeti meeles kõiki võistluste korraldusega seotud persoone, kes kõik tegid ikka supertööd nende nelja päeva jooksul. Ja nüüd siis finalistide autasustamine. Kui 15 finalisti olid kätlemisel ära käinud, siis tuli suur üllatus, mille olid meie tüdrukud mulle valmistanud. Järsku kutsuti mind ette ja kästi poodiumile tõusta. Ning seejärel laulis kogu võistlejaskond ning pealtvaatajad mulle "Happy Birthday". No nüüd tuli küll pisar silma, sest see oli nii võimas! Don Hoffman tuli surus meil kätt ja kinkis kaks imearmast lelu.
Fotod: Eugenie van Oirschot
No see oli väga südantliigutav hetk.
Jätkus finaali viimase viie autasustamine. Ja käes oli kolmas koht - olime valmis seda vastu võtma. Kuid üllatuseks kutsuti välja hoopis Oili ja Zipu. Kas tõesti me olime neid edestanud? Ja siis see hetk saabus - kuulutati välja hõbemedal -
ESTONIA, ANNE TAMMIKSALU AND TENDING BONFIRE
Fotod: Eugenie van Oirschot
Foto: A. Tammiksalu
Ja seal me seisamegi, maailma kahe kõige vägevamaga kõrvuti.
Foto: A. Tammiksalu
Olen seda hetke palju, palju aastaid oodanud ja nüüd ta siis tuli! Seistes seal olid emotsioonid nüüd tõusnud taevasse, alles nüüd jõudis kõik päriselt kohale. Tegelikult, ega seda tunnet sõnadega polegi võimalik väljendada - seda lihtsalt peab tunnetama! Seistes seal, tundus taevas heledamana, kõik oli kui unes ja hingamine oli nii vaba! Ja kui tuldi õnnitelema, siis polnud pisaratel enam piiri, nad lihtsalt tulid - loomulikult rõõmust ja õnnest! Kui palju ilusaid sõnu ja soove me saime. Väga liigutav oli Carina Savander - Ranne kallistus ja õnnesoov - ka Carinal voolasid pisarad. Ka Uwe Wehner lausus väga ilusad sõnad. Üks väike Slovakia poiss tegi meile toreda kingituse, mis tuli südamest ja oli nii armas.
Oli tõeliselt uhke tunne, kui kogu maailma surub kätt, kallistab ja ütleb imekauneid sõnu. Loomulikult väga palju kiidusõnu sai Iti, kes oli jätnud nii kohtunikele, teistele võistlejatele kui ka publikule unustamatu mulje.
See MM oli erakordselt vahva asjaolu tõttu, et MMl osalesid nii Iti ema Zipu, kes esindas Soomet kui ka isa Dio, kes esindas Rootsit. Sellist huvitavat fakti pole vist varem MMl juhtunud. Fotod: A. Tammiksalu, L. Kivioja ja M. Forsell.
Perekonna foto koos perenaistega.
Isa, tütar ja ema.
Tütar ja ema.
Tasapisi hakkas ka vihma tibutama ja kuna ametlikud tseremooniad ja fotosessioonid said kõik läbi aj tehtud, sisi oligi aeg koduteele asuda. Oma tüdrukutega leppisime kokku, et õhtul kohtume veel meie juures ja tähistame seda ajaloolist hetke. Ja nagu hiljem on selgunud oli meie medal Eestile esimene FCI MMl saadud medal.
Olime juba koduteel, kui heliseb telefon ja helistab Oili, kes ütleb, et oleme midagi võistluspaigale maha jätnud. No egas midagi, keerame otsa ringi ja sõidame tagasi. Kohale jõudes selgub, et Oili, Pete ja Marianne olid teinud meile kingituse, mis sümboliseeris meie supertulemust ning mis oli ka minule sünnipäevakingiks. Oi kui südant soojendav hetk taas. Oi kui palju liigutavaid hetki tänasel päeval, nendest jagub pikaks ajaks.
No comments:
Post a Comment