Kui tavaliselt oleme harjunud Jaanilaupäeva veetma Nupul, siis seekord teeme seda Taanimaal. Täna on esimene võistluspäev, kus kõik koerad teevad ära püsivõtted. Enne seda veel ka avatseremoonia.
Päeva aga alustasime traditsiooniliselt mõnusa hommikusöögiga ja seejärel mõnusale jalutuskäigule, mis aga osutus õudusunenäoks. Poleks iial uskunud, et midagi sellist võib juhtuda ja seda esimesel võistluspäeval.
Hommikune jalutuskäik toimus samas metsatukas, kus me juba kahel eelmisel päeval käisime. Ühel hetkel aga kuuleme selja taga hüüdu "back, back". Keerasime ringi, et vaadata milles asi ja näeme, et üks naisterahvas liigub meie poole. No nii - selgus, et viibisime eraterritooriumil (kusjuures kuskil ei olnud märget, et see on eravaldus). Ja kõige hullem asja juures oli nüüd see, et koerad olid meil lahtiselt. Naisterahvas, kes meid peatas, oli ikka väga, väga õel ja tige. Oi mismoodi ta meiega rääkis, olin kindel, et siit midagi head ei tule. Ta ähvardas meid tarhvidega ja ei tea veel millega. Minu jaoks oli täielik shok, et Taanis ei tohi koerad isegi metsas olla lahtiselt. Aga eks tegelik põhjus oli ikka selles, et viibisime tema kinnisvaral.
Minu inglise keel ei ole kõige parem, kuid antud situatsioonis suutsin jääda väga rahulikuks ja uskumatu, kuid tõsi - ma suutsin selle tigeda proua maha rahustada ja lõpuks läksime lahku päris sõbralikult. Kuid kahjuks vaatamata õnnelikule lõpule jäi halb enesetunne terveks päevaks saatjaks.
Olen iseendale väga tänulik, et suutsin selle kohutava olukorra enda kontrolli alla saada ja tädi maha rahustada, kuid sisimas tekkis suur vastumeelsus Taani kinnisvara omanike suhtes (loomulikult ei saa seda laiendada kõigile).
Olin juba mõnda aega tegelenud oma vaimse minaga, et saada rahulikkus võistluspäevadeks, aga nüüd, võistluspaika jõudes oli hingel väga suur koorem. Aga minu uus mõttemaailm ütles mulle, et minevik on minevik ja keskenduda tuleb tulevikule. Nüüd oli eesmärk, et oma ärevaid tundeid mitte Itile üle kanda.
Algas avatseremoonia ja osalesime seal koos Itiga, kus ta oli väga rahulik ja tubli. Pärast avatseremooniat oli veel 1,5h aega enne püsivõtete algust.
Meie keskendumine enne platsile minekut:
Iti oli oli üheksandas püsivõtete grupis ja oma grupis viimane. Huvitav fakt aga oli see, et Itiga samas grupis, esimene, oli Iti laste isa - Raider. Väga vahva kokkusattumus.
Platsile minnes näen, et Iti on täiesti kontrolli alt väljas ja tükk tegemist, et teda enda juures hoida. Võib arvata, mida selline olukord enda sisemuses teeb😟
Püsivõtetes oli üks väga huvitav seik. Nimelt läks liikumisjuht (LJ) koerte selja taha vasakult paremale mitte nagu reeglites kirjas - paremalt vasakule. Meile selline lahendus sobis suurepäraselt, sest kui Iti on grupis viimane, siis LJ liikumine tekitab temas tohutut stressi. Seega midagi head ka tänasesse päeva😊
Kui LJ jõudis selja taha ja hakkas meile "käsk" ütlema, siis täpselt samaaegselt kostus midagi vasakult tribüünilt (ausalt öeldes mina ei kuulnud, kuid koera kõrv on palju terasem) ja Iti keeras peab just hetkel, mil pidin käsu andma, ülesse tribüünile. Käsku andes adusin kohe, et ta ei lähegi lamama, kuid õnneks liikus minu mõttelõng aeglaselt ja väikese viivitusega läks Iti ikkagi lamama, ilma lisakäsuta. Milline kergendus.
Püsivõtteid hindasid kõik 4 kohtunikku ja ITI hinded olid järgmised:
püsiistumine - 9,75p.
püsilamamine ja juurudekutsumine - 9p.
Püsivused kokku 37,5p., pole paha. Olin Iti sooritusega väga, väga rahul ja seda enam, et võttes suuris ta ennast väga hästi kokku võtta ja teha suurepärase soorituse.
Pärast püsivusi vaatasime veel ka valge koera sooritused ära ning siis võis hakata kodupoole liikuma. Olime juba minekul, kui märkasin sõnumit, et ring 2 tehakse valge koeraga uuesti, sest midagi ei meeldinud kohtunikele. Olin väga tänulik, et see sõnum minuni jõudis ning seega õnnestus ka meil see muudatus ära vaadata. Ruut asetati teises suunas ja ütlen ausalt, et see variant meeldis palju rohkem (ruut pandi peegelpildis).
Ka Mi-Mi sai veidi väliplatse proovida ja harjuda MM-i keskkonnaga.
Ja nüüd oli tõesti aega asuda koduteele. Kodus mõnus õhtusöök Jaaniõhtu auks, koertega mõnus jalutuskäik ja siis hakkasime magama minekule mõtlema, sest homme oli meie jaoks tähtis päev - meie kvalifikatsiooni päev. Minu kõige suuremaks sooviks oli homme teha ilus kõrvalkõnd ja loomulikult, et kõik meie sooritused saaksid pärjatud I järguga.
No comments:
Post a Comment