PÜHAPÄEV, 20. VEEBRUAR 2011

Agility treeningud Turus.

Esimene päev.

Laupäeva õhtul kohale jõudes näitas termomeeter 24 külmakraadi. Hommikul ärgates oli esimene mõte, et mina keeldun välja minemast. Teki all oli nii mõnus soe. Vaimusilmas kujutasin ette, et siin on veel külmem kui meil Tallinnas. Kuid pääsu polnud. Jaakkoga pidime kohtuma 11.00 ning sõita oli meil oma tunni jagu. Ajasime endid aga teki alt välja, hommikukohvi ja siis õue. Oi üllatust, täna polnudki nii külm - tuju läks kohe paremaks lootuses, et ehk ei peagi külmetama. Jõudsime kohale isegi liiga vara, sest olime varunud aega juhuks kui peaksime ära eksima.
Jalutasimne koertega ja varsti jõudis ka Jaakko kohale. Halli sisenedes oli rada juba üleval ja ei muud kui hakkasime aga kohe rajaga tutvuma. No ega see rada kergete killast olnud. Tõkkeid oli rajal 38 (üsna tegu oli kõige meelde jätmisega). Ja oh üllatust, rajal oli ka laud, mida me oleme tõsiselt vähe harjutanud. Kuid Jaakko teadis kohe öelda, et selle aasta MM-i ühel kohtunikul on laud üks lemmiktõketest ja seda oskab ta panna ikka väga kavalatesse kohtadesse. Nii oli ka meie esimesl rajal laud sedasi, et nägime kõik üsna palju vaeva, et koer lauale saada. Nagu ikka alguses tutvusime kõik omaette ja seejärel käisime kõik koos Jaakkoga läbi ning pidime siis näitama igaüks, kuidas me mingit kohta olime plaaninud teha. Taas tegi Jaakko meile märkuse, et me ei tutvu rajaga korralikult, me ainult teeme mingeid aimatavaid liigutusi, et kuidas me umbes kavatseme mingit kohta teha ja sellega kõik piirdubki. Meil ei ole selget otsust, kuidas täpselt mingit kohta teha. Kui Jaakko küsis, et kuhu sa seisad kui alustada rada, siis vastasime kõik, et kuskile siia. Selle peale vastas Jaakko, et sellist väljendit "kuskile siia" ei saa olla, sest rajaga tutvumisel tuleb endale selgeks teha konkreetne koht kus ma pean seisma.Rajaga tutvumisel tuleb täpselt paika panna kus kohas ma mingit tõket koerale näitan ja mismoodi ma näitan. Kui seda kõike rajaga tutvumisel täpselt ei fikseerita, siis pole lootustki, et koos koeraga see õnnestub.

Mina alustasin esimesena. Rajaga tutvumisel tunnetasin, et vaip, millel pidime jooksma, oli jube libe ja minu jalanõud ei olnud sellel vaibal jooksmiseks sobivad - need olid jube libedad. Ei jäänudki muud üle, kui vahetada oma kerged saapad raskete ja kohmakate talvesaabaste vastu. Mõtlesin hirmuga, et kuidas ma nende jalanõudega küll suudan veel koos koeraga joosta? Aga hakkama saime.


Juba esimesed 8 tõket panid kukalt sügama, kuid pärast häid näpunäiteid saime kõik kenasti nendega hakkama.

Väga huvitav oli järgmine kombinatsioon, eriti tõkete 3 ja 4 sooritamine. Küll ma murdsin oma pead, aga mitte mingit mõistlikku lahendust ma ei osanud välja mõelda. Ja loomulikult oli Jaakkol väga suurepärane lahendus pakkuda - topelt sülepööre. Amazing, kui hästi see töötab?


Rajal oli väga palju kohti, kus tundus, et võimatu on jõuda õigesse kohta, kuid õigete tehniliste võtetega on kõik võimalik. Tegelikult on kõik kinni koerajuhi, s.t. siis minu enda, peas. Jaakko toonitas meile pidevalt, et me justkui tahaksime ise koera eest sooritada tõkkeid, me kogu aeg vaatame, kuhu me koera saadame, sedasi aga jääme liiga kaua passima ja nii olemegi juba jäänud hiljaks järgmise tõkke näitamisega. Kui koer on lukustanud enda jaoks mingi tõkke, siis KJ peaks kohe siirduma järgmisesse kohta, kuid meie selle asemel veel vaatame, kas koer selle tõkke ikka sooritab ka. Üks sellisedi kohti oli järgmine:


No andis ikka joosta, et koer tõkkele 6 saada. Kui aga saata koer tõkkele 4 nii, et ei jää vaatama tõkke sooritamist kui olen veendunud, et koer on tõkke enda jaoks lukustanud, siis jõuab ideaalselt tõkke 6 juurde ja ei teki mingeid probleeme selle ja ka järgmiste sooritamisega.



Joostes sai nahavahe ikka päris soojaks. Pärast oma sooritusi läksime välja jalutama ja oi kui ilusaks ja mõnusaks oli ilm vahepeal läinud. Päike paistis nii mõnusalt, tuult ei olnud ja peaks ütlema, et tõsiselt soe oli olla. Õnneks jätkus seda sooja päeva lõpuni. Esimene trenn kestis meil 3 tundi ja selle ajaga me ei jõudnud tervet rada ära teha. Pärast esimest trenni läksime sööma ja veetsime niisama veidi aega ning 16.00 alustasime teise treeninguga. Teises trennis jõudsime ka selle 38-da tõkkeni. Tegime rada lõikude kaupa ja ühegi lõigu juurest ei läinud enne kaugemale, kui see õnnestus perfektselt. Täna saime harjutada valssi, saksa pööret, pealejooksu, pimepööret, ninast tõmbamise võtet, taha saatmist, tunneli pidurdust, topelt sülepööret, jaagotust ja sundvalssi.

Õhtul kodupoole sõites oli mille üle pead murda. Infot oli saadud kahe trenniga ikka väga palju ja nüüd oli meie ülesanne endale selgeks teha, kas kõik pakutu oli see, mida me vajame ja omaks võtame või vastupidi. Ka Jaakko ütles, et ta ei sunni meid sedasi tegema hakkama, kuid tema tahab meile soovitada kõige paremaid ja ratsionaalsemaid lahendusi. See on juba meie teha, kas me võtame selle kõik vastu või mitte.

Õhtu lõppes mõnusa kuuma sauna, paari õlle ja kerge õhtusöögiga. Tänu Helenale oli meil võimalus ööbida väga mõnusates tingimustes. Märkamatult oli kell tiksunud nii kaugele, et oli aeg minna magama. Vaja oli end korralikult välja puhata järgmise päeva treeninguks.