Ongi käes aeg alustada teekonda. 10.00 pdime lennujaamas kokku saama Helena ja Leeletiga, kellega koos see reis ette saab võetud, Helena (kellel oli kaasas ka Roxi) Eesti esinduse kaptenina ja Leelet fännina, kes samas osaleb ka Maailma Võitja näitusel Gretsiga. Kättlin sõidutab meid lennujaama, kust edasi peame juba ise hakkama saama oma pagasiga. Minu reisimise tegi veidi keeruliseks asjaolu, et puuril, mida võib kasutada lennukis, ei olnud rattaid ning seepärast tuli teda kas tassida või võimalusel transportida teiste puuride peal. Tallinna Lennujaamas käis asjaajamine väga kiiresti ja korrektselt ning juba oligi tehtud check-in ja peagi tuldi ka koertele järele. Koerad võtsid meilt üle kaks väga meeldivat noormeest, mis andis meile kindlustunde, et koertega on kõik korras, nad on väga heades kätes. Varsti olime ka ise lennukis ja sõit Pariisi poole võis alata. Lend kestis 2h ja 40 minutit. Kohale jõudes ei olnud meil oma pagasiga mingeid probleeme, kuid olime täielikus teadmatuses, kust me koerad kätte saame. Kuid kõik lõppes kenasti, peagi toodi ka koerad, kes kõik olid väga rõõmsad ja energiast pakatavad. Seega lennusõit ei mõjunud neile sugugi halvasti.
Nüüd tuli hakata mõtlema, kuidas hotelli jõuda. Lennujaamast välja saamisega erilisi probleeme polnud ja peagi olime bussipeatuses. Tüdrukud näitasid busiijuhtidele paberit hotelli nimega ja lõpuks üks bussijuht andis märku, et istugu me peale, mis tähendas, et olime õige bussi peale sattunud. Oh taas oli tegu, et kogu oma killavoor bussi saada, kuid saime sellega hakkama. Sõitnud veidi maad buss pidurdas ja Leeleti kohver, mis oli vahekäigus, lendas bussi ette otsa välja. Oi mis nüüd juhtus! Buss jäi raksti seisma ja kui siis tuli sealt roolist vihane noor mees ja kukkus meid prantsuse keeles sõimama. Meist keegi pole vist eluski sellist sõimu kuulnud. OK, meid läbi sõimanud, viskas ta Leeleti kohvri riiulile ja jätkas sõitu. Kuna aga bussiijuhi adrenaliin oli lakke tõusnud, siis edasine teekond kulges nii, et pagas ei püsinud paigal, inimesed ei suutnud püsti seista ega toolidel püsida - ühesõnaga kõik reisijad pidi hoolitsema selle eest, et ise mitte ümber kukkuda või toolilt kaduda ning samas tuli ka pagasit kinni hoida, et see paigal püsiks. Ja lõpptulemuseks oli see, et ühel hetkel olime lennujaamas tagasi, mis tähendas, et bussijut ei öelnud meile, kus me peaksime väljuma. Hiljem selgus, et see buss ei sõitnud otse selle hotelli ette, kus meie ööbime vaid kõrval asuva hotelli ette, kuid me oleksime võinud ju seal maha minna ja mõni meeter jalgsi minna, kuid kahjuks oli bussijuht otsustanud meid tagasi viia lennujaama. Võta nüüd kinni, kas tahtlikult või ei saanud ta meist aru? Tulime oma kompsudega bussist maha ja jäime uut bussi ootama. Lõpuks saime õige bussi peale ja jõudsime kenasti hotelli juurde, millest sai meie kodu kuueks päevaks.
Kuidas meie päev jätkus, seda juba fototde abil.
Sellises tikukarbis veetsime kuus ööd ja päeva.
Seadsime end sisse ja suundusime pikemale jalutuskäigule, eesmärgiks leida üles näituseväljak ja hall nr.6, kus toimuvad sk võistlused.
Raudteejaama juures liitus meiega üks vanem naisterahvas, kes ka otsis näituseväljakut. Selgus, et ta on välimiku kohtunik Ameerika Ühendriikidest. Kuid seekord ei tulnud ta hindama vaid tuli vaatama. Ta ühildas kaks asja, eelmisel nädalavahetusel oli ta hindamas näitusel Soomes ja enne koju minekut tahtis ära näha ka maailmanäituse.
Üsna kerge vaevaga ledsime üles halli nr.6 ning meie õnneks oli see ka avatud. Kasutasime võimalust ja läksime sisse lootuses, et ehk leiame ka sk võistluste platsi. Hallis käisid alles ettevalmistustööd ja seega ei olnud kedagi, kes oleks meile tähelepanu pööranud, saime vabalt ringi liikuda ja tutvuda olukorraga.
Hallis oli palju naljakaid metallist puure. Algul tekkis hirm, et need on kohustuslikud kõigile, kuid õnneks see nii ei olnud. Need olid juhuks, kui keegi peaks vajama puuri ja tal endal ei ole olnud võimalust seda kaasa võtta. Meie katsejänesed tundsid ennast seal päris hästi.
Leidsime üles ka koha, kus pidime veetma järgmised neli pikka päeva. Rahul teadmisega, et oleme õiges kohas ja järgmisel päeval ei pea muretsema kohale jõudmise pärast, siirdusime tagasi hotelli. Vahemaa hotelli ja näituseväljaku vahel oli 2,8km, paras jalutuskäik hommikul ja õhtul.
Naasnud hotelli hakkas kõht oma nõudma. Hotelli vastas üle tee oli restoran Hippopotamus, kuhu ka oma sammud seadsime. Arvan, et pilt räägib iseenda eest.
Pärast õhtusööki oli küll tunne, et maailm on täiuslik ( kõik päevased seiklused olid ununenud) kui veel vaid pikali saaks visata. Siirdusime hotellituppa ja peagi olime kõik horisontaalasendis - lõpuks ometi saab puhata.
No comments:
Post a Comment