Sõnakuulelikkuse MM 2021 Wichtrach, Switzerland
Väsimus oli päris suur ning pärast jalutuskäiku ja väikest õhtueinet suikusime unele.
Pärast toredat kohtumist jätkasime teekonda ja veel oli tarvis sõita oma 100km. Veidi enne lõppu tabas meid ebameeldiv üllatus. GPS oli valinud meile sellise teelõigu, millist poleks osanud ka kõige halvemas unenäos ette kujutada. Sünge mets, tee ainult auto laiune, tee ainult ülesmäge. Ma ei tahtnud üldse ette kujutadagi, mis juhtub, kui keegi peaks vastu tulema? Väriseva südamega sai see teelõik läbitud ja peagi olime kohal. Meie öömaja asus üsna kõrgel mägedes, seega iga päev mitu korda mäest üles ja siis jälle alla. Kui mõtlesime sellele, et peame seda hirmsat teelõiku läbima iga päev mitu korda, siis tuli korra isegi mõte, et vahetada öömaja. Kuid loogiline (peavad ju siis üles saama päästeautod, kiirabi, ehitustransport jne., seega peab olema ka teine võimalus) mõtlemine viis eesmärgile ja maja perenaiselt saime juhised, kuidas sõita mööda normaalset teed.
Üle tee, maja vastas asus imearmas kirik, mis andis meile päevad läbi aimu, mis on kell. Alguses veidi pelgasin, et see hakkab mind segama, kuid võta näpust - minu und see kella löömine ei häirinud karvavõrdki.
Olles ennast sisse seadnud läksime tutvuma ümbrusega ja samas sai ühendada ka jalutuskäigu koertega. Ka Naima ja Rodi ööbisid samas majakeses, seega ühendasime jalutuskäigu. Oh see Šveitsi loodus, isegi õhtusel ajal silm puhkab, olenemata kuhu suunas vaadata. Ja toreda ning väga seltskondlikud hobused saatsid meid jalutuskäigul.
Täna on trennipäev ja meie tiimi trenn pidi algama alles 15.40. Seega aega piisavalt toimetada ja olukorraga tutvuda. Pärast hommikusi toimetusi läksime võistluspaigale. Regina oli kenasti juba eelmisel päeval ka telgi üles pannud ja meie ala lindiga ära piiranud (kenasti mahtus sinna kolm autot). Hallis toimusid treeningud ning kuna täna saatis navi meid jälle sellele hullule teele, siis esialgne plaan, vahepeal kodus käia, jäi ära. Lõime niisama aega surnuks, käisime jäähallis olevas restoranis söömas, ja koertega jalutamas, kuigi peab mainima, et mõnusat jalutuskohta läheduses polnudki. Ja veidi jättis soovida, et ei olnud mingit katusealust, kus saaks koeri päikese eest varjul hoida, et mingit veevõtu kohta, kus saaks koertele juua võtta ning hea oleks olnud sellises kuumuses ka koeri veidi kasta. Igaüks pidi ise hoolt kandma selle eest, kus ja kuidas koeri hoida, et need kuumarabandust ei saaks (õhtutemperatuur tublisti üle 30 kraadi pidevalt ja lauspäike). Jäähall oli ainus koht, kus oli mõnus ja jahe, kuid kahjuks koerad olid seal keelatud.
Kõht mõnusalt täis ja võisime koju puhkama minna.
Kuna me ei elanud väga kaugel, siis palavuse tõttu käisime kodus pärast vet, kontrolli kodus ning ka pärast avatseremooniat veel kord kodus, et koer saaks võimalikult heas keskkonnas olla ja puhata, mitte praadida palavuses.
Allservas on näha, kui väärika seltskonnaga olime ühes grupis.
Kõige enam tekitas osalejates pahameelt suunatud toomine, kus parema hantli valinud võistlejad pidid hantlit tooma ruudu suunas, kus just vahetult koer enne jooksis. Paluti, et ruudu koonused võetaks ära, kuid kohtunikud ei võtnud seda kuulda vaid väitsid, et tegemist on MM-ga. Ja nii jäigi, et osa võistlejaid osalevad MM-l (paremalt hantli toojad) ja teine osa (vasakult hantli toojad) on tavavõistlusel. Kaptenid palusid võrdseid võimalusi kõikidele võistlejatele, kuid kahjuks kohtunikud jäid endale kindlaks. Ja nüüd, kus teen seda postitust, võin öelda, et ega see vasaku hantli toomine ka lihtne olnud. Vasakul oli vaheaed, mille taas väikesed jalakesed ja paljud koerad jooksid kaarega esmalt aia juurde ja siis alles avastasid ennast vales kohas ja otsisid hantli üles. Loomulikult selline kaar alandas hinnet.
Pärast trenni läksime ka otsima Thuni järve. FB oli täis postistusi, kus kõik poseerisid Thuni järve ääres, seega ega siis ka meie kehvemad saanud olla. Thuni järv on Šveitsi suurimaid järvesid suurusega 48,3 ruutkilomeetrit. Me küll ei leidnud kõige ilusama vaatega kohta, kuid ajas asja ära ka see koht kuhu sattusime, vähemalt koerad sai kuuma ilmaga mõnusalt sulistada.
Järve juurest lahkudes oli üks vahva vahejuhtum. Parklasse tagasi minnes oli parkimiskoha otsijaid kui palju (ega me ise ka otsisime kohta tükk aega enne kui saime) ja äkki tuli üks neiu meie juurde küsima parkimise kohta infot. Ütlesin, et ma ei oska teda aidata, kuid meie lahkume kohe ja kui õnnestub võivad nad saada meie koha. Neide oli kaks ja üks tuli meie juurde valvama, et keegi meie lahkudes kohta ära ei võtaks ja nii see autode vahetus õnnestuski. Kuid siis märkasin, et meie parkimise kviitung kehtis veel mitu tundi ja andsin selle tüdrukutele, et kasutagu seda. Küll oli tore näha tänulikke inimesi ja hea tunne oli sees, et saime inimesi aidata. Kõik asjad sujusid justkui imehästi, tuju oli hea, et sel hetkel ei osanud arvatagi, mis mind ees ootab.
Viisin Jüri koertega koju ja ise sõitsin tagasi halli võistlusi vaatama. Kohe esimesi sooritusi nähes sain aru, et hindamine on väga karm. Pealt näha ilus sooritus väärtustati vaevalt 6 punktiga. Üle 6-7 punkti oli väga raske saada, justkui kohtunikud ei olekski teadnud, et ka teisi hindeid on olemas. Kuid võistlus sai peetud ja parimad välja selgitatud.
1. koht - Shauna Wenzel ja brordercollie Welsh Riverdee Mischief Managed, Saksamaa - 278,75p.
2. koht - Maria Brandelja ja bordercollie Bryggarskogens App, Rootsi - 278,25p.
3. koht - Christa Enqvist-Pukkila ja bordercollie Gingerbell IndeedA Mess, Soome - 278p.
Esimesel päeval saadi 8 I järguga tulemust, 19 II järguga tulemust ja 13 III järguga tulemust. 8 võistlejat ei saanud üldse tulemust ja kaks ei osalenud vigastuste tõttu.
Kuidagi väga nadid tulemused, aga vaatame, mida toob homne päev. Läksin koju ja ei olnud mingit tunnet, et homme võiks kehvasti minna, isegi magasin öösel väga hästi.
14. august_laupäev_7. päev
Hommikul ärkasin hea tundega ja päev tõotas tulla ideaalne. Taas mõnus jalutuskäik enne minekut ja ikka veel oli enesetunne väga hea.
Tegime veel ühe toreda pildi, mis hoiatab, keda metsas kohata võib.
Meie etteaste pidi algama 11.10. Kohale läksime parajasti nii palju varem, et näha Naima sooritust ning jõuaks ka ise kenasti keskenduda ja kohaneda. Naima ja Rodioni aeg oli 9.52 (loomulikult veidi ajagraafik nihkus hilisemaks). Enne Naima sooritust olime kõik kolmekesi mina, Regina ja Naima halli ees ja ootasime Naima etteastet. Järsku Regina ütleb: "vaata Rodioni, ta ju lonkab" ja tõepoolest Rodion lonkas. Naima arvas, et pole häda midagi, hommikul oli kõik korras ja seega ta ei saa kuidagi longata. Kuid südamesse jäi halb aimdus. Saatsin Naima ja Rodioni ootetsooni ja ootasin kuni neid sisse kutsuti ja ise kiirustasi rõdule, et näha nende sooritusi. Kahjuks esimest võtet (ringi ümber koonuse saatmist) ma ei jõudnud näha, jõudsin kõrvalkõnni ajaks. teistelt kuulsin, et Rodion oli väga kummaliselt sooritanud esimest võtet. Vaevalt said nad alustada kõrvalkõnniga, kui kohtunikud peatasid soorituse, sest koer lonkas silmnähtavalt. Ja kahjuks sedasi Naima ja Rodioni MM lõppeski. Kurb ja väga kahju, kuid midagi ei olnud teha. Ka üks Soome võistleja sai kurva saatuse osaliseks (tema ei pääsenud üldse võistlustele). Nimelt lennukis oli puuris koer ennast nii tõsiselt vigastanud, et võistlejat sellest koerakesest ei saanud (oli see ka neile esimene kord osaleda MM-l). Võta kinni, on see saatus, mis tahab inimestele midagi öelda või mis?
Üsna pea läksime ka meie Itiga ootetsooni, eemale kogu halli ümbritsevast saginast. Rahunesime Itiga ja miski ei tõotanud halba. Iti oli päris heas meeleolus ja ka erilisi stressi tunnuseid ei olnud. Veidi häiris, et mõni valmistuja mängis hirmsasti koeraga ja see muidugi oli Itile liiast. Aga võta näpust, ehk oleksin ka ise pidanud teda hoopis rohkem üles kütma? Tagant järgi võib oletada kõike!
Kuna rahustasin Itit maisutega, sisi panin kindad kätte, et kätele ei jääks väga maiuste lõhna. Võib olla see ei olnud hea mõte, sest ka kinnastel on ju mingi lõhna ja võib olla see siiski mõjutas hiljem Iti eseme otsimise sooritust.
Enne sisenemist loositi hantlid ja saime suunatud toomises parempoolse hantli, s.t. ruudu poolse. Märgin ära ka selle, et seekord pidi igal osalejal olema kaasas omad hantlid, et vältida igasugu võimalust kokku puutuda teiste inimeste asjadega. Valisime ka UWE poole, milleks oli lahtine tõke (selgus muidugi alles võtte ajal).
Ja juba meid kutsutigi sisse ja kohe nägin, et Iti meeleolu on hoopis teine kui ukse taga. Kas tõesti mina ise muutusin, s.t., et minust kiirgav energia oli ühel pool ust ühesugune ja teisel pool ust teistsugune, selline, mis annab koerale info, et nüüd pabistab ka tema. Ei tea, aga võtet alguspunkti minnes oli Iti täiesti A kontaktne.
Esimene ring.
1. UWE - 0p.
Ringi ümber koonuse ilus minek, ilus lama peatus ja siis see juhtus. Lahtine tõke. Andsin käsu võtta hantel ja Iti tahe oli nii suur, et ta tegi seda, mida pole kunagi juhtunud. Ta sööstis hantli juurde sellise energiaga, et ei saanud esimesel haaramisel kohe hantlit suhu ja siis läks ta omadega päris sõlme ning kui sai hantli suhu, siis lihtsalt tuli tõkkest mööda. Pisar oli silmis, kuid otsustasin, et ei näita seda välja ja jätkame nagu poleks midagi olnud.
2. Kõrvalkõnd - 6,25p.
Nüüd nägin, et Iti on täiesti liimist lahti ja ju sisi ikkagi minu seisund mõjutas ka koera. Iti kõrvalkõnd ei olnud tõesti rohkemat väärt.
3. Esemed - 6,5p.
Millegipärast otsis Iti ikka väga kaua ja sedasi möödus õigest mitu korda, mis sellel võistlusel alandas hinnet väga palju. Lõpuks siiski tõi õige, kuid punkte selle eest eriti ei antud.
4. Kaugjuhtimine - 6,75p.
Siin oli ikka nagu tavaliselt väike ette nihkumine seismisest istuma minekul. Kas see aga alandab hinnet nii palju - on küsitav. Ise küll ei pidanud Iti sooritust nii kehvaks.
Teine ring.
5. Juurdekutsumine - 6,75p.
Üks kohtunik pani 6p. ja teine 7,5p. Hämmastav, kuidas nad ikka nii erinevalt näevad. Ise jäin Iti sooritusega rahule, jah päris ideaalne see polnud, kuid kas see ikka 6p. vääriline oli, seda kahtlen küll? Kuid ausalt öeldes, Iti oskab paremini.
6. Z skeem - 7,5p.
No see tulemus üllatas mind küll! Sellise karmi hindamise juures olid need üsna kõrged hinded.
7. Ruudu võte - 7,25p.
Iti poolt imeilus ruut, kuid kahjuks jah, videolt on näha, et oodates ruutu saatmise käsku, teeb Iti ennetava võpatuse, mis sellise tasemega võistlusel alandab hinnet palju ja sedasi see 7,25p. kokku tuligi. Väga kahju, kuid selline kärsitu minu väike neiu juba kord on. Aga ta andis endast parima ja olen tema üle väga uhke.
8. Suunatud toomine - 8,75p.
No aina paremaks läheb, see hinne on juba kõrgemat taset vääriv hinne. Iti tegi tõesti väga ilusa soorituse ja eks mingid nüansid olid taas, mis alandasid hinnet.
Minu tahvel ütles kahjuks võistluste ajal üles ja seetõttu saab meie etteastet vaadata dogsportvido abil, mis kindlasti on ka palju kvaliteetsem.
https://www.youtube.com/watch?v=cemh5H-E9Yc
Ja nii meie etteaste tehtud saigi. Väga kahju on esimese võtte ebaõnnestumise pärast, kuid kuna tegemist on siiski väikese elava olevusega, siis ei oska me kunagi ette ennustada, mismoodi seekord õnnestub. Tahe oli Itikesel suur ja see saigi talle saatuslikuks. Kuid ülejäänud võistluse tegi minu väike kaaslane imeliselt ja vaatamata madalatele hinnetele ei vähenda see minu austust ja imetlust selle väikese neiu suhtes. Ta on super ja selleks ta ka jääb.
Lõpptulemuseks 204,25p., III järk ja oma päeva 40 tulemus. Olin juba valmis, et m e ei saagi tulemust, kuid olin ka selle kolmanda järgu üle väga õnnelik. Teine ja kolmas järk oli sellel võistlusel täiesti tavapärane.
Iti oli aga endaga väga rahul ja saadab palju terviseid kodustele
Ütlemata südant soojendav oli kohtumine Iti pojakese Taviga, kes elab Poolas.
Ühise pildi saime ka koos Oiliga, kelle juuues elab Jox poiss, kuid kes oli seekord koju jäänud.
Mul on ütlemata hea meel, et Iti kutsikate omanikud on sellised kogenenud sõnakuulellikkuse inimesed.
Laupäeval saavutati viis I järguga tulemust, 21 II järguga tulemust ning 18 III järguga tulemust. Tulemuseta jäid 4 võistlejat ja 2 katkestasid.
Veel olid võistlustulle minemas Regina ja Pepsi. No ega nendelgi midagi hõisata polnud, 0 nad ei saanud ja kokkuvõttes 220p., III järk ning päeva 32 tulemus.
Päeva kangelased olid:
1. koht - Galina Fjodorova ja bordercollie Welshriverdee Marvelous Matvei, Venemaa - 269p.
2. koht - Maarit Hellmann ja bordercollie Unlimited Star Gwen, Soome - 265,75p.
3. koht - Varvara Bolshakova js bordercollie Zmey, Venemaa - 265,75p.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et see MM ei olnud eestlaste jaoks edukas. Naima küll katkestas, kuid Iti ja Pepsi sooritused on olnud palju paremad, kuid seekord jätsid nende sooritused kõvasti alla nende tavapärasetele sooritustele või oli hoopis hindmaine väga, väga karm? Oleme harjunud kõrgemate hinnetega, kudi olen alati olnud seda meelt, et üle hinnata pole mõtete, see tekitab inimestes valesid ootuseid ja lootuseid. Nüdü siis saime teada, milline on meie tegelik tase. Seega nüüd siis vigu parandama.
Kuid sellega ei olnud päev veel lõppenud, ees ootas pidulik Gala Dinner, kus toimus ka finaali järjekorra loosimine. Viisime koerad koju puhkama, vahetasime riided ja tagasi halli juurde, kus jäähalli kohvikus toimuski pidulik õhtusöök.
15. august_pühapäev_8. päev
Täna on siis finaali päev, kahe päeva 20 parimat hakkavad mõõtu võtma. Kohale jõudsin nii, et hakkasin nägema alate skolmandast koerast. Tulles kartsin, et ei leia sobivat kohtagi vaatamiseks, sest rõdu, kus võistlust jälgida sai, ei oleks mahutanud pea 100 inimest, kuid kohale jõudes selgus, et asi polegi nii hull. Kas siis paljud ei tulnud üldse vataama või mis, aga rahavast küll ei olnud nii palju, kui võistlejaid ja muid tegelasi kokku oli.
Jälgisin hoolega võistlust ja peagi sain aru, et hindamine on ikka väga range. Aga kuidas siis teisiti? Tegemist on ikkagi MM-ga ja siisn ei tohi teha mingeid punktide kinkimisi vaid arvesse läksid kõik reeglites kirjas olevad punktide maha võtmised ja tegelikult isegi rohkem (need punktide arvestamised, mis jäävad reeglites ridade vahele). Kohtunikud tahtsid näha ideaalsooritusi, kuid kahjuks koerad ei ole robotid, kellele on õige programm sisse programmeeritud ja niimoodi oligi finaalis tulemuseks vaid kaks I järguga tulemust, kolmas koht saavutati lausa II järguga. Ei mäleta et sellist tulemust oleks kunagi olnud, kuigi 2015. aastal Torinos oli ka väga karm hindamine.
Hakkasin tasapisi aru saama kohtunike nägemusest ja andes enne kohtunikke ise soorituste eest hindeid, siis selgus, et panin 95% täppi. Tuleb tõdeda, et ega tavavõistlusel küll niimoodi hinnata ei saa, sedasi võtaksime inimestel motivatsiooni täielikult. Pärast MM-i oli palju juttu hindamisest, oli raulolematuid ja oli kahe käega poolt arvamusi.
Finaali sooritusi vaadates sai näha ikka palju ebaõnnestunud, võiks öelda üllatavaid ebaõnnestumisi, sooritusi tipptegijatelt. No näiteks koer leiab kiiresti oma eseme ja siis lihtsalt omaniku ees laseb selle kukkuda ja läheb uuesti otsima või siis koer toob vale eseme. Kurb oli selliseid ebaõnnestumis näha, kudi kahjuks see on reaalsus ja ju sisi need asjad pidid niimoodi minema (elus on kõik paika pandud ja läheb nii nagu just sellel hetkel peab minema).
1. koht ja Maailmameistri tiitel - Maarit Hellmann ja bordercollie Unlimited Star Gwen, Soome - 259,25p.
2. koht - Maria Brandel ja bordercollie Bryggarskogens App, Rootsi - 259p.
3. koht - Oili Huotari ja bordercollie Tending Breeze, Soome - 255,5p.
Nagu näha on tulemused ikka väga kesised, vaid kaks I järguga tulemust? See on tõesti sensatsioon.
Kuid vaatamata kõigele on nad maailma parimad ja PALJU, PALJU ÕNNE neile!
Päeval pauside ajal tegime ka mõne pildid, kuid kuna koeri polnud kaasas, siis jäime pildile vaid meie kolmekesi.
Õhtul pakkisime taas asjad, maksime hotelli eest ja kuna järgmisel hommikul pidin lahkuma nii vara, et hommikusööki veel ei pakutud, siis perenaine näitas meile, kuhu ta jätab meie hommikusöögi ja kust me kohvi saame, seega ei pidanud järgmist päeva alustama tühja kõhuga.
Mingil ajal jagati ka võistlusraamatud ja anti igale võistlejale väike kingikotike MM meenetega.
16. august_esmaspäev_ 9. päev
Võistlused on lõppenud ja võiks alustada koduteed, kuid täna toimub veel uusi reegleid, jõustuvad 01.01.2022, tutvustav seminar . Seminar algas 8.00 hommikul ja toimus see jäähallis olevas koosolekute ruumis. Lektoriks Carina Savander-Ranne. Pildile mahtus vaid väike seltskond, kuid juba sellelt on näha, et seltskond on kirev. esindatud olid kõik meeskonnad.
Väga suurt poleemikat tekitas koerte turjakõrgus ja tõkete kõrgus. Millegipärast FCI ei pea vajalikuks tõketel kasutada 5cm kõrguse tõstmise võimalust ja sellest tingituna pidi ka selle MM-l mitmed koerad hüppama üle oma turja kõrguse. Näiteks Iti turja kõrgus on 44,6cm , kuid hüppama pidi 50cm. Ja loomulikult saab ta sellega hakkama, kuid koos hantliga võib kõrgem kõrgus mõnikord saada saatuslikuks. Oli juhtumeid, kus unustati tõkke kõrgust muuta ja alla 50cm turjakõrgusega koerad pidi hüppama 60cm.
Samuti oli suur arutelu suunatud toomise osas, kus jõuti ühiselt selgusele, et võistlejatele see polegi nii raske, kuid kuidas lahendavad olukorra liikumisjuhid?
Üsna segaseks jäi ka kõrvalkõnni ühendamine liikumiselt peatustega. Küsimusi oli nii palju, et lektor ei osanudki lõpuks selget vastust anda kõigele. Näiteks: mis kiirustel võib teha peatumisi, kuidas peale seda jätkatakse, millal üldse tehakse peatumised, millal algab kõrvalkõnd, kas see võib mingil hetkel jätkuda, kui on peatumised tehtud jne? Jah reeglites on küll kõik kirjas, kuid siiski jääb inimestele palju arusaamatuks. Eks näis, mida toob uus aasta ja uued reeglid😊
Seminaril sain jutule Šveitsi esindaja Brigit Herrmanniga, kellega juhtuski võistlustel nii, et koer, kelle turjakõrgus on alla 50cm, pidi võistlustel hüppama 60cm kõrgust tõket (lihtsalt korraldajad unustasid tõkke kõrgust muuta). Oleme Brigitiga FB kaudu sõbrad, kuid nii otsest kontakti pole meil varem olnud ja mul on tõeliselt hea meel, et me kohtusime ja saime väga hästi jutule. Selgus ka tõsiasi, et hantlil (mis oli kingikotis) oleva logo autor on Brigit Herrmann. No ega ma seda võimalust lasknud kaotsi minna ja tegime kohe ka pilte autoriga.
Ja kuna ka Mi oli saanud MM-i õhustiku tunda, siis lasin ka MI-l hinnalist hantlit hoida.
Pärast seminari sõime veel mõnusa lõunasöögi. Kuna ka siin restoranis ei räägita inglise keelt ning menüüd on kõik kohalikus keeles, siis kutsusime Brigiti appi menüüs selgust saama ja seekord õnenstus saada mõnus lõunasöök, sest saime aru, mida tellsime. Kõht täis alustasime tagasisõitu kodu poole, seekord, siis Tallinna poole. Ees ootasid 2400km, seega mitu tubli päeva. Planeerisime selle vahemaa ära sõita kolme päevaga, eeldusel, et täna sõidame vaid 260km. Täna oli meil ööbimine broneeritud hotellis Haus Brauer Austrias, väikeses Hörbranzi linnakeses, mis asus täiesti Saksa piiri ääres. Teadsime, et ka Austrias on vinjett vajalik ja olime nüüd fakti ees, et mida teha? Kui ka siin tuleb osta aastane, siis oleks see olnud ikka täielik ülekohus ja seetõttu läksime välja selle peale, et üle piiri oli sõita vaid mõni kilomeeter ning järgmisel hommikul samuti vaid poolteist kaks kilomeetrit, ehk läheb õnneks (loomulikult ebaõnne korral oleks trahv kindlasti üüratu olnud). Hotell oli armas väike majake, kus elas plaju kasse ja kus omanik ei rääkinud sõnakestki inglise keelt. Kuid hakkama saime.
17. august_teisipäev_10. päev
Ärkasime seitsme aegu ja esimesena käisme hommikusöögil. Ka Austria hommikusöögid on samasugused nagu Saksamaal ja Šveitsis, ainult võileib, keedetud muna ja jogurt. Ausalt öeldes olid sellised hommikusöögid päris ära tüüdanud. Meie kõrval diivanil nautis hommikusöögi hõngu ka suur tiine kass, kes ei lasknud külastajatest ennast sugugi häirida.
Poole üheksa aegu alustasime taas teekonda ja saime vaevalt minuti sõita, kui ületasime Saksamaa piiri, vinjetiga läks õnneks. Eelmisel õhtul kuulsime uudistest, et tänaseks jõuab suur torm Austriasse, seega saime õnneks enne minema. Tänane sihtpunkt oli Poolas, Pałac Brunów. Nimi tõota smidagi suursugust, kuid me ei osanud aimatagi, mis meid ees ootab. Kohale jõudes olid meil silmad üllatusest ikka päris suured. Uskumatu, kuid tõsi - sellises kohas on ööbimine koertega lubatud
Kohale
jõudes ei tahtnud hästi uskuda, et koerad lubatud on, kartsin, et olen
ise midagi sassi ajanud, kuid ei olnud. Naudime igat hetke selles
paradiisis
. Palee aias on koertel nìiiiiii palju ruumi ringi joosta, ja kuna aed on suur, siis ei häiri me kedagi.
Loomulikult me ei saanud tuba palees vaid kõrval majas (usun, et palees siiski olid koerad keelatud). Kuid see ei häirinud meid, sest kõik muu selles imelises kohas, kompenseeris selle pisiasja. Olime oma sõiduplaani sättinud nii hästi, et kohale jõudsime juba kella kuue aegu ja sedasi jäi meil piisavalt aega kõige selle ilu nautimiseks. Olles ennast sisse seadnud läksime koertega välja jalutama ja tegime palju pilte (patt oleks olnud seda ilu mitte jäädvustada). Koerad said ka pärast pikka autosolekut mõnusalt joosta ja hullata. Nüüd koerad tuppa ja ise läksime restorani sööma.
Pärast jalutuskäiku viisime koerad puhkama ja ise läksime peamaja restorani sööma. Üle pika aja ei üks mõnus õhtu.
Kõht täis ja veel väike jalutuskäik valgustatud aias ning oligi aeg minna magama, et hommikul jätkata koduteed.
18. august_kolmapäev_11. päev.
Äratus kella 7 aegu, Jüri läks koertega jalutama ja mina jäin veel mõnulema. Kui Jüri tagasi tuli oli aeg minna hommikusöögile ja ootasime juba põnevusega, mida head täna hommikul pakutakse - olime ju Poolamaal, kus hommikusöögid on väga rikkalikud. Ja ega me ei pidanud pettuma. Enne teele asumist tegime koertega veel tiiru palee aias, mis oli tõesti väga ilus.
Teele asusime taas veidi enne üheksat ja täna oli sõita pea 750km. Tänane sihtpunkt oli hotell Gościniec pod Strzechą Šuwalkis Poolas. Mida lähemale jõudsime, seda suuremaks muutus rahulolematus, sest sattusime ikka täiesti tööstusrajooni ja ei uskunud enam, et ees võiks midagi meeldivat oodata.Booking com. piltidel on alati kõik nii ilus ja ka kirjeldused hotellide kohta on viimase peal. Kohale jõudsime juba poole kuue paiku ja saime meeldiva üllatuse osaliseks. Meie hotell vastas igati sellele, mis piltidel, muus osas aga Bookingu jutt küll tõele ei vastanud. Kuid meile piisas, sest vajasime peavarju üheks ööks, oli olemas restoran, kus saime ka õhtust süüa ja mis kõige tähtsam, selles hotellis ei küsitud tasu koerte eest - koerad olid tasuta! Kui paljude shotellides me sellel reisil peatusime ja ainus, kes ei tahtnud koerte eest midagi. Selle hotelli tuba oli kõige suurem ja väga hea õhuga, seega meil ei olnud ühtegi pretensiooni. Ka hotelli aed oli võrratu, hästi hoolitsetud, bassein oli olemas.
Õhtusöök oli ka väga maitsev ja kõige mõnusama maitse saime ehtsast Poola vaadiõllest, see oli tõesti nauditav, kuigi ma ei ole eriline õlle sõber. Ja nüüd magama, et järgmisel hommikul alustada viimaseid kilomeetreid kodu suunas ja neid kilomeetreid oli veel pea 600.
19. august_teisipäev_12. päev
Äratus 6.00 (tahaks juba kiiresti koju jõuda). Esimese asjana tuli täita Läti Covid deklaratsioon. Olgu öeldud, et minnes ja tulles tuli täita nii Lätis kui Leedu Covid deklaratsioonid (Leedu oma vajas päris nuputamist ka veel), siis vajadus nende järele ei olnud kuskil, kuid täita tuli, sest kes teab, kus oleks võidud kinni pidada ja küsida. Seejärel läksime mõnusale hommikusöögile, olime ju Poolas, siis koertega veel välja ja kuskil 7.55 startisime, jäänud oli viimased 690km. Koduigatsus oli juba tõesti suur. Lõpuks 16.12 ületasime Eesti piiri ja siis oli küll tunne, et nüüd olime kodus, kuigi sõita oli veel oma190km. Tallinna jõudes oli veel vaja mitu asja korda ajada enne kui koju saime. Kell oli 20.30 kui lõpuks peatasime auto kalli koduukse ees. Oh milline kergendus - lõpuks kodus.
Maha sai sõidetud veidi üle 6000km, elamusi oli palju (kahjuks peab ütlema, et nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid), kuid siiski meeldivam pool jäi ülekaalu ja seega võib reisi lugeda õnnestunuks.
28. august_laupäev
Kuna teatud põhjustel ei saanud me teha ilusaid meeskonna pilte Šveitsis, siis tegime seda nüüd tagant järgi. Fotograafiks oli Julia Saarestik, kellele suur tänu imeilusate piltide eest.
No comments:
Post a Comment