LAUPÄEV, 17.06.2023 - TEISIPÄEV 20.06.2023

 SK MM 2023 Hispaanias, Asturias 

Centro Ecuestre El Asturcón

Sel korral üritan teha meie reisijutu veidi kokkuvõtlikumalt. Kuna sõitsime mööda maad ja päevad olid pikad, siis vahepeatusteks ja kaunite piltide tegemiseks eriti aega ei jätkunud. Reisikaaslasteks olid seekord minu abikaasa, kes oli ka meie bussijuht ning Kai ja Falke. Kai oli meie meeskonna kapten. 

Reisijutu esimene osa kajastab meie reisi esimest nelja päeva, mis kulus meil kohale jõudmiseks.

Kõigepealt üks foto meie reisi peakangelasest, kelle pärast see reis üldse ette võetud sai. Toetusmeeskonda kuulus ka emme Iti. Foto on tehtud tegelikult Hispaanias 25.06.

17. juuni - laupäev - reisi esimene päev

Sõitu alustasime varahommikul (4.47), sest selle päeva plaan oli sõita pea 1100km, eesmärk oli jõuda välja Strykowise, Poolas. Tahtsime jõuda nii, et saaksime teha ka mõnusa õhtusöögi hotelli restoranis. Vahetult enne väljasõitu sain aga teate, milles öeldi, et sel päeval suletaks restoran 2h tavalisest varem, seega pidime hoolsasti kilomeetreid läbima, et jõuda õigeaegselt kohale. Meie esimeseks peatumiskohaks oli Hotel 500 Strykowis ja kuhu me kohaliku aja järgi jõudsime 17.10 (meie aeg 18.10). Seega oli meil piisavalt aega enne õhtusööki isegi koertega jalutamas käia. Õhtusöögis ei pidanud me pettuma, see oli, nagu alati, suurepärane. Kõht täis siirdusime tuppa, kus ka kutsud said õhtusöögist oma osa ning peagi oli aeg heita puhkama, sest äratus järgmisel hommikul oli taas 6.00.

 18. juuni - pühapäev - reisi teine päev

Kuna uni oli väga mõnus, siis ärkasin juba kella viiest. Nagu ikka, igal hommikul, läks Jüri koertega väikesele pissiringile ja mina sain asjad kenasti kokku pakkida. 6.30 saime minna juba hommikusöögile. Nii varajane kellaaeg oli meile väga sobiv, sest tahtsime võimalikult vara välja sõita. Ja taas pean kiitma Poola hommikusöögi lauda, mis teeb silmad ette kõigile teistele kohtadele kogu meie reisi jooksul. Kõht head ja paremat täis siirdusime tuppa, kus kaks "kikkkõrva" istusid nagu viielised ja ootasid oma osa. Oi kui kiiresti õpivad koerad selgeks selle, et kui ööbime kuskil võõras kohas ja hommikul millegipärast lahkume ilma nendeta, siis tagasitulles on meil kaasas midagi head ka nende jaoks. Ja ei pidanud nad ka sel korral pettuma vaid lasid nautisid ka Poola hommikusöögi hõrgutisi.

Pool kaheksa alustasime taas oma teekond, mis pidi meid täna viima Saksamaale Mainhardti.  Kohale jõudes avastasime ennast mõnusast väikelinnast, kus kostis nii tuttavat kirikukellade helinat. Sooja oli kohale jõudes 31 kraadi. Olime juba teadlikud, et mida kaugemale seda soojemaks ilmad lähevad. olime olnud ettenägelikud ja meil oli kaasas ventilaator, mis kaitses meid kuumuse eest Poola hotellis ja nüüd kulus marjaks ära ka siin. Pärast sisseelamist ja koerte kerget jalutuskäiku läksime otsima, kus ise õhtust saaks süüa. Hotelli tädi oli meile suuna kätte andnud ja peagi leidsime kohaliku restorani ALTE POST. Ka koerad võtsime kaasa, sest kuumus oli nii suur, et ei julgenud neid tuppa jätta. Restoranis saime kohad välialal, kuhu kõrvale saime ka auto parkida. koerad olid autos, jahutavad vestid seljas, said konti ja nautisid meie õhtusööki. Tellisime mõnusad praed ja kohe kindlasti külmad õlled. Praed olid väga maitsvad ja nii suured, et isegi Jüri ei jaksanud kõike ära süüa. No sõime muidugi, kuid ägisesime kõik.

 

Koju jõudes jäi Jüri puhkma (on ta meil ju vapper autojuht) ja meie läksime koertega pikemale õhtusele jalutuskäigule. Ega mõnusat jalutuskohta polnud, kuid käidud sai ja koerad jäid väga rahule. Kuna õhtusöögil Jüri ei saanud õlut võtta rohkem kui ühe kannu, siis käisime uuesti ALTE POST-is ja ostsime Jürile veel head külma õlut.

Siiani on kõik väga kenasti kulgenud. Suured tänud Jürile, kes meid sõidutab, suured tänud koertele, kes nii kenasti vastu peavad, suured tänud Toivole väga mõnusa bussi eest ja suured tänud minu taiplikkusele ventilaator kaasa võtta.

Kell hakkas lähenema juba üheteistkümnele ja aeg oli jääda magama, sest järgmisel päeval ootas ees taas pea 1000km.

19. juuni- esmaspäev - reisi kolmas päev

Taas väga varajane ärkamine, tegelikult Iti oma nõudmistega tegi äratuse juba 5.30. Aga ega see paha teinud, sest taas oli pikk teekond ees - veidi üle 900km. 

Täna hommikul pean veidi nurisema hommikusöögi üle. Kuna eelmise päeva hommikusöök oli üli luksuslik, siis Saksa hommikusöök oli selle kõrval ikka väga kesine. Esialgu tundus, et polegi nagu midagi peale kohvi võtta. Kuna aga pikk teekond ootas ees, siis midagi ikka üritasin suhu pista.

Teekonda alustasime 8.00 ja tänaseks sihtpunktiks Prantsusmaa, väikelinn Le Lonzac. Esimesed 10-15km tiirutasime väikeste Saksa külade vahel, kus kohati tundus, et oleme eksinud, kuid lõpuks siiski saime õigele kursile. Tänane sõit oli päris raske, sest termomeeter tõusis peagi lausa 30 kraadi. Ühes peatuskohas panin koertele jahutavad vestid, et neil oleks autos veidi mõnusam olla. Konditsioneer küll töötas, kuid bussi tagumises osas oli ikkagi palav. Prantsusmaa tervitas meid üsna paljude tasuliste teedega, kuid sain aru, et tasu küsimine on asja ette. Puhkekohad tasulistel teedel olid väga mõnusad, WC-d puhtad, mõnes mobiilne kohvik, piisavalt ruumi koertega jalutamiseks. Śeega, kui tahad mõnusat äraolemist, siis tuleb ka veidi maksta.

Sõita ei olnud enam palju, kuid kütuseseier tuletas meelde, et võiks ka bussile süüa anda, Ei julgenud seda tomingut jätta homse peale, kes teab, millal esimene tankla ette satub. Lõpuks märkasime mingis väikeses külakeses tanklat, kuid olime skeptilised. Kuid siis tuli üks onuke ja andis mõista, et tulge, tulge. Tema peale kohaliku keele ei mõiganud midagi, kuid saime teineteisest aru, et vajame diislit. Kuid tasumisel tekkis suur segadus. Postil olid kõik makseviisid märgitud ja selle järgi pidi saama meie kaartidega maksta, kuid võta näpust - mitte ükski kaart ei tominud. õnneks oli Kail sularaha, mis aitas meid hädas välja. Aga äkki onu tahtiski sularaha ja sellepärast kaardid ei toiminud😋

Sõita oli jäänud mõned kilomeetrid ja siis äkki tohutud teetööd. Wase suunab siia sinna, kuid ikka ja jälle leiame endid samast kohast. Lõpuks siiski kogemata olimegi äkki õiges kohas. Jõudsime kohale 18.30, mis oli suurepärane, et saaks veidi rahulikult õhtut nautida. Järsku ilmus keegi naisterahvas, kes osutus meie perenaiseks. Saime oma elamise kätte ja peaks ütlema, et olin meeldivalt üllatunud. Meil oli omaette sissepääsuga pool maja. Jah, ei mingit luksust, kuid selline mõnus retro stiilis elamine, täisvarustusega köök ja korralik vannituba. Ja lisaks veel mõnus aed, kus sai nautida mõnusates toolides päikeseloojangut.

Olles endid sisse sättinud, tekkis tohutu soov saada külma õlut ja veini. Läksime poodi otsima, kuid kahjuks selgus, et kõik lähimad poed olid suletud 19.00. Aga ega me oma jonni jätnud. Linna kesksel platsil oli baar, sisenesime ja esitasime oma soovid. Ja nagu võluväel olid meil kotis pudel veini ja õlled.

Tagasi minnes tegime kerge õhtusöögi ja,  siis läksime Kaiga veel aeda veini nautima. Koerad said aias vabalt ringi joosta.  No oli vast tore õhtu. Pärast mõnusat veini ja päikeseloojangu naudingut läksime veel koertega pikemale jalutuskäigule. Leidsime mõnus raja, mida mööda oleks võinud lõputult jalutada. Koerad tegid tutvust kohalike lehmadega ja kõigil oli mõnus olemine.

Pärast sellist õhtut tuli magus uni.

20. juuni- teisipäev - reisi neljas päev

Täna oli esimene hommik, kui ärkasin äratuskella peale, oleks veel mõnuga edasi maganud (äratus 6.00). Kai ja Jüri läksid koertega jalutama ja mina sättisin hommikusöögi laua valmis. Kell 7.00 saabus perenaine soojade saiadega - vau milline aroom. Ülejäänud hommikusöök oli meie jaoks valmis külmetuskapis. Olin Prantsuse hommikusöögi suhtes skeptiline, kuid vastupidi - olin meeldivalt üllatunud. Igatahes palju rikkalikum, kui Saksas. Oi kuidas hommikusöök maitses. Arvan, et kogu selle maja õhustik aitas sellele kaasa.

Jäin selle öömajaga väga, väga rahule - väga koerasõbralik, väga lahke perenaine, väga mõnus ja õdus kodune tunne.

Ja võisime täna ennast korralikult tänade, et olime ettenägelikud ja tegime tankimise eile õhtul. Esimese 100km sees ei olnud ühtegi tanklat. Täna oli ilm pilves ja veidi ka tibutas. Mingil hetkel tuli ka väga tugevat vihma. Tänane päev kostitas meid tasuliste teedega. Tänasel päeval Prantsusmaal ja Hispanaias kokku sattusime 14 korda tasulisele teele. OK, tasuma peab, kuid sõidutingimused on ka super. 

Olles juba üsna lõpusirgel tuli soov ka kuskil kaupluses käia. Veidi seiklemist ja tänu kohalike juhendamisele leidsime lõpuks poe nimega DIO, mis saigi nendel päevadel meie põhiliseks poeks, mida külastasime pea iga päev. Ostud tehtud siirdusime viimasele teelõigule, mis viis aina kõrgemale ja kõrgemale mäkke ning oli väga käänuline  ja kohati väga kitsas. Kuid kohale saime, külasse aga mitte veel oma maja juurde. Maja otsimisega läks päris tükk aega. Näitasime kohalikele maja pilti, keegi ei tea sellist. Lõpuks maandusime ühes talus, kus perenaine oli väljas ja küsisime temalt abi. Ta kutsus abikaasa, kes veidi mõikas inglise keelt. Kuid siiski ei jäänud muud üle, kui helistasin Robertole ja andsin telefoni perenaisele ja nüüd said nad kohe aru, mis majaga tegemist on. peremees oli aga nii tore, et istus oma autosse ja  meie sõitsime talle järele ja nii me õige maja juurde jõudsime. Olime vanapaarile väga tänulikud.

Maja seest oli väga viisakas, kõik vajalik on olemas.

Vaade mägedele oli võrratu. Loodus aga Hispaania põhjarannikul on tõeline muinasjutt, imelised mäed ümberringi. Mäed ümbritsesid ka meie elupaika, kust on ka fotod tehtud.

 Aias õitsesid lopsakad hortensiad.

Veidi jättis soovida see, et auto tuli veidi eemale jätta ja et aed ei olnud taraga piiratud.

Minu koerad said kenasti hakkama, kuid Kail oli Falkega ikka tükk tegemist. Ja üks puudus oli veel sellel kohal - mitte kuskil ei olnud kohta, kus koertega jalutada. Küsisin Robertolt ja ta andis mõned soovitused. Pärast õhtusööki läksime seda kohta otsima. Selgus, et pidime sõitma tagasi peaaegu poe juurde ja seal oli suur jõgi ja promenaad selle kõrval, kus sai koertega jalutatud. Mina sain enda omad ka lahti lasta, kuid Kai seda luksust ei saanud kasutada. Kell oli juba üle poole ühesteistkümne kui tagasi jõudsime. Oligi aeg magama heita.