European Open 2012 peeti Rootsis, Kristianstadis. Olin otsustanud ka Rikaga sellel suurvõistlusel osaleda. Olen varem vaid korra osalenud European Openil ja see oli aastal 2006, Luxemburgis, mil osalesime Dixiga. Nimetatud suurvõistlusest on jäänud väga meeldivad mälestused ja seega ootasin ka sellelt ürituselt unustamatuid elamusi. Ja ette rutates peab tõdema, et elamusi jagus kuhjaga. Selle ürituse juures on tore see, et siia pääseb osalema palju rohkem koeri kui näiteks MMle ja kahe võistluspäeva jooksul saab näha väga palju suurepäraseid sooritusi. Selle ürituse suureks plussiks on ka asjaolu, et koeraga võib ringi liikuda igal pool.
KOLMAPÄEV
Nüüd lähemalt meie reisist ja võistlustest. Meie reis sai alguse juba 25. juuli hilisõhtul ja reisikaaslasteks 7 agility hullu, kes kõik üritasid oma varandusega ära mahtud väikesesse mikrobussi. Lisaks bussiseltskonnale oli samas laevas ka Marje, kes reisis oma autoga. 20.00 oli kokku lepitud kogunemine. Arvasin, et minul on kaasas kõige rohkem varandust, kuid kohale jõudes selgus, et ega teised ka alla jäänud. Suur vedamine oli, et bussi katusele õnnestus paigutada 2 boksi (ühe boksiga oleks tekkinud tõsiseid probleeme). Kartus, et me kõik oma asjadega ei mahu bussi, osutus ennatlikuks. Lõpptulemusena selgus, et oleks võinud veel üht teist kaasa haarata (tuleb kiita pagasi komplekteerijaid).
Olles saanud asjad bussi jätsime hüvasti oma saatjatega ning alustasime teekonda Paldiskisse, kust 00.15 pidi väljuma meie laev - M/L PATRIA SEAWAYS. Sihtkohaks Kappelskäri sadam Rootsis. Paldiskisse jõudsime üsna varakult ja kuna aega oli laeva väljumiseni veel mitu tundi, siis läksime tegema tutvust Paldiski linnaga. Oma üllatuseks sain meeldiva vaatepildi osaliseks. Minu mälestustes olid pildikesed Paldiskist kui räämas sadamalinnast, kuid tegelikkuses avanes minu ees imekenasti korda tehtud linn. Korrusmajad enamuses kõik restaureeritud, Maxima kauplus oli sellise uhke väljanägemisgea, et teist sellist pole ma Eestis veel kohanud. Mitmed eramajad nägid välja nagu skandinaavia väikelinnades muinasjutulised majakesed jne. Seega minu arvamus Paldsikist muutus 100%.
Lõpuks ometi veeresid kellaosutid sinnamaani, et võis siirduda laevale pääsemise ootetsooni. Nähes rekkate rivisid, mis ootasid oma pääsu laevale, siis tekkis küll tunne - kuhu need ometi mahuvad? Kui aga ise lõpuks laeva saime, siis selgus, et laevas on ruumi veel oi kui palju. Võtsime bussist kaasa laevas ööbimiskes vajalikud asjad ja siirdusime liftiga veidi kõrgemale tekile. Marina sebis kõigile kajuti võtmed ja võisime siirduda oma kajutisse. Meie Rikaga olime ühes kajutis Margiti, Marta ja Külli ning Mukiga. Avades kajuti ukse oli kõigi üllatus suur - kajut oli tõsiselt suur ja avar, dušširuum samamoodi meeldivalt avar. Igatahes laevasõit lubas tulla mõnus.
Kohe peale laeva väljumist serveeriti õhtusöök.
Tavaelus meist vist keegi ei söö õhtust 00.30, kuid kui see on hinna sees no kuidas sa siis sellest loobud. Ja siis veel see rootsilaua variant, ahnitsed ette nii palju, et ärasöömisega tekib raskusi. Võib vaid ette kujutada, millise enesetundega sai magama mindud. Toidud olid koduselt meeldivad, ei mingeid ülihõrgutisi, kuid kõik, mida soovida osaksid, oli olemas. No nii, nüüd siis täislaadungiga magama. Neljakesi kajutis jätkus ka laterdamiske teemasid küllaga ja lõpptulemusena jäi uneaega üsna napilt, hommikul oleks tahtnud veel veidi magada. Aga kahjuks on laevadel komme õigeaegselt jõuda sadamasse ja kui tahtsime ka veel hommikusöögist osa saada, siis tuli ennast üles ajada. Hommikul selgus, et Rika oli vallutanud Külli voodi ning puksinud Muki põrandale magama. Mis teha - tugevama õigus.
NELJAPÄEV
Lõpuks olime Rootsimaal, laevast maha saamine käis imekähku ja kohe sadamas oli ka parkimiskoht, kus sai koerad välja lasta. Koht oli suurepärane, mere ääres ja piki mere äärt sai teha üsna pika jalutuskäigu. Kokkuvõttes võib öelda, et olin väga rahul laevareisi selle variandiga (odavam kui Tallink, ajaliselt lühem, mugavad kajutid, suurepärane toiduvalik, laevast väljasaamine kiire ja mugav jne.).
Kui koerad pissitatud asusime teele Kristiandstadi poole. Bussiroolis oli meil Sanka, kes viis meid kenasti sihtkohta. Teepeal tegime mõne pissipeatuse ja ühe suurema pausi, kus käisime ka ise keha kinnitamas. Ilm oli väga soe ja mõnus, kuid lõpupoole hakkas väike hirm, et kuidas koerad vastu peavad bussi tagaosas, kus õhk ei liigu nagu vaja oleks. Senikaua, kui konditsioneer töötas oli kõik korras, kuid mingi 100kond kilomeetrit enne sihtkohta hakkas armatuuris põlema punane tuli, mis näitas, et akuga on midagi korrast ära. Sõitsime ikka lõpuni, kuid enam ei saanud panna tööle ei raadiot, konditsioneeri ega muud, mis tarbis akult voolu. Värsket õhku saime ainult läbi avatud akende, kuid laadung, mis oli koerte peal ja ümber, takistas õhu ringlemist bussi tagaosas. Mõned koerad said võetud salongi, mõnel sai puur teistpidi keeratud. Kuid õnneks jõudsime kohale ilma, et kellegagi oleks probleeme tekkinud.
Esmapilk öömajale ei olnud kuigi ahvatlev ja sisenedes saime veel kord kinnitust, et ega mingi uhke elamisega tegemist küll pole.
Tuppa sisenedes võttis meid vastu mõnus kopituslõhn. Aken kohe pärani, mille tulemuseks aga oli väikese hetkega meeletu kärbseparv toas. Täpselt meie vastas asus hobusetall. Ja loomulikult hõljus aknast sisse mõnus hobusekaka aroom. Võta või jäta, vastu peab pidama 3 ööd. Pärast esimest päeva enam akent lahti hoida ei saanud, sest esimese õhtu kärbestest lahtisaamine oli ikka õdusunenägu. Seega pidime kuidagi jagama õhku nelja inimese ja kahe koera vahel. Päris ööpimeduses tegime akna lahti, sest siis kärbsed magavad. WC ja dušš asusid koridoris. Viimasel päeval sain teada, et on võimalus kasutada ka invaruumi, kus on samuti wc ja dušš. See ruum oli päris soliidne. Kasutada oli ka väike kööginurk koos kõige vajalikuga, seega need 3 päeva sai hakkama küll.
Tegime õhtul koertega pikema jalutuskäigu. Raio rääkis meile ühest toredast kohast, mida me kahjuks ei leidnud, kuid selle asemel saime hakkama tõsise katsumusega mäkke ronimisel. Nimelt oli seal suusahüppemägi ja otsustasime selle tippu ronida.
Vahepeal oli küll tunne, et tipp jääb vallutamata, kuid tahtejõud viis eesmärgini. Koertele see matk meeldis väga ja Lillele isegi nii väga (ahvatlevad lõhnad metsast), et pidime teda tükk aega otsima enne kui ta uuesti suvatses meiega liituda. Fotol toimub Lille otsimine metsast.
Ma ei tea, kuidas Tiina suutis nii rahulik olla, mina oleks vist ammu paanikas olnud. Kuid Tiina ütles, et on sellega harjunud, et ega see Lill kusagile kao, vaid sõltuvalt lõhnadest on ta vahel pikemalt vahel lühemalt kadunud. Ja sealt me kadunud hing tuleb.
Lõpuks sai meie seltskond taas kokku ja asutasime tagasi kodupoole. Koju jõudes olime ikka parasjagu väsinud, dušš, õhtusöök ja voodisse (vahepeale mahtus ka kärbeste tagaajamise ralli). Õhtul andis Maarja veel ülevaate kaptenite koosolekul räägitust (ega midagi uut need rootslased välja mõelnud polnud, vana tuttav jutt).
REEDE
Reede hommikune äratus oli varakult (varakult tuli tõusta ka kõik teised hommikud), sest meie aeg olla vet.kontrollis oli üsna esimeste seas, ajavahemikus 7.30-8.45 ning treeningud algasid 9.37. Vahemaa võistlusplatsi ja meie öömaja vahel oli umbes pooletunnine bussisõit. Jõudnud võistlusplatsile hakkasime otsima kohta telgile (olime ühed viimased, kes polonud veel telki püstitanud). Ma ei tea, millal need teised kõik kohale tulid, sest kõik võimalikud kohad olid telke täis ja kus telke polnud, sinna neid lihtsalt ei tohtinud panna. Nähes ühte kohta, kuhu teoreetiliselt peaks telk mahtuma, ei mõelnud me rohkem ja asusime telki üles panema. Selgus, et meie kõrvale mahub ka Kristina seltskonna telk. Seega oli tore, et saime koos olla. Vet.kontroll läks libedalt, kõik koerad tunnistati terveteks. Saime kotikese, kus oli T-särk, võistluste programm, numbrid ning veidi reklaami ja mingi šampoon. Numbrid olid ikka vägevad, terve selg sai numbrit täis. Kes oli kitsamate õlgadega, sellel oli tükk tegemist numbri sätitamisega.
Siirdusime treeningute platside juurde.
Eelnevalt oli ette antud platsidel takistuste asetus ja eelmisel õhtul tegime valmis ka mingi plaani, kuidas me platsi jagame ja mismoodi takistusi läbime. Kuid kohapeal selgus, et takistuste asetust on siiski veidi muudetud ja esialgne plaan jooksis vett vedama. Seega läksime kõik platsile improviseeritud kavaga. Meil olid väga tublid abilised (Margit, Terje, Raio), kes aitasid takistuste kõrguseid vahetada ja pidasid silma ka kellal, et keegi ei tarvitaks teise aega kurjast. Lõpptulemusena jäi meil isegi 1 minuti aega üle ja Marje kasutas seda Süsiga kontaktide harjutamiseks. Ega koerad rohkemaks polekski suutelised olnud, sest ilm oli väga, väga kuum ja seda juba hommikul. Trennid tehtud oleks saanud minna kas koju tagasi või siis linnaga tutvuma, kuid meie bussiseltskond oli käsist ja jalust seotud, sest Sanka ja Raul läksid otsima võimalust bussi remontimiseks. Teised kõik läksid koju tagasi, kuid meie seltskond jäi staadionile (hiljem kiitlesid kuidas nemad said ujumas käia ja nautida mõnusat ilma). Meie seltskond aga praadis staadionil kuuma päikese käes. Aeg ei tahtnud kohe kuidagi veereda. Vaatasime teiste treeninguid (kaua sa neid vaatad, kui päike kõrvetab sajaga). Üritasime tekitada mingit pikutamisvõimalust telgis, mis ka õnnestus. Meie õnneks sattus telk olema kohas, kuhu päikene hakkas paistma alles õhtul kuskil nelja viie ajal. Seega telgis oli pea terve päev hingamiseks ruumi. Kuumust küll oli piisavalt, kuid tänu tuuletõmbusele pidasime kõik kenasti vastu. Koerte jaoks olid olemas (kellel polnud, need ostsid kohapealt) niisutavad ja külma hoidvad kas siis alusmatid või lausa kostüümid. Neid kostüüme müüdi lausa poole hinnaga ja need kadusid letilt nagu soojad saiad. Selleks ajaks, kui meie Margitiga jõudsime otsusele, et osatme need kostüümid ka oma koertele, olid sobivad suurused juba otsas. Õnneks oli mul Rika jaoks olemas see alusmatt.
Mingil hetkel hakkas kõht oma osa nõudma ja otsustasime minna linna peale, kes siis söögipoolist otsima, kes niisama linna vaatama.
Ja ega see matk eriti pikk olnudki, kesklinna oli vaevalt kilomeeter. Otsisime üles ka koha, kus pidime õhtul kogunema avatseremoonia jaoks. Nimetatud kohast pidi minema paraad staadionile. Linnast tagasi, puhkasime veel veidi ja varsti oli aeg hakata liikuma linna tagasi, et koguneda avatseremooniaks. Mina Rikat kaasa ei võtnud, sest ilm oli ikka tõsiselt kuum ja lasin tal parem puhata.
Bussi remontijad selleks ajaks veel tagasi ei olnud (hakkas tekkima juba väike mure bussi pärast, et kas viibki enam koju tagasi). Veidi enne kella kuut õhtul algas kogunemine linna keskväljakul.
Nagu ikka võttis kogunemine aega, kuid umbes poole tunni pärast alustati paraadiga. Usun, et linnaelanikele oli see päris muljetavaldav vaatepilt. Kaasaelajaid tee ääres leidus igat masti.
Jõudnud staadionile paigutati meid kenasti oma kohtadele ning alustati sõnavõttudega. Esinesid ka kohalikud tantsumemmed ja -taadid ning neidude aeroobika tantsurühm.
Avatseremoonia lõpus tegime veel ühise pildi, kes teab, kas pärast võistlusi see enam õnnestub.
Lõpuks olid ka meie bussiremontijad naasnud ning lõpptulemuseks oli tõsiasi, et bussi remontida ei ole võimalik, sest vastavat osa ei olevat kogu Rootsimaal (nimelt oli meil generaator otsad andnud) ja isegi, kui oleks leidunud, siis nädalalõpus ei oleks keegi meid jutule võtnud. Poisid olid kuskil tööriistu saanud laenutada ja olid ise teinud, mida oskasid ja vähemalt punase tule üle olid nad võidu saanud, kauaks, seda ei osanud ennustada keegi. Seega vähemalt saime õhtul õnnelikult koju tagasi. Täna õhtul saime tagasi veel üsna inimlikul ajal, kuid uneaega jäi sellegi poolest taas väheks. Rika oli koju jõudes nii väsinud, et ilma mõtlemata puges kohe magama. Kui ma mingil hetkel tuppa naasin, siis ehmatasin päris parajalt, koera pole toas (no ei ole võimalik - aken oli ka kinni). Rikale meeldib magad voodi all, kuid seal teda polnud ja mujal kohta polnud. Margiti voodi alla olime pannud kõik oma kohalikud tekid (kuumaga tekki ei vajanud) ja padjad (need olid enda isiklikud kaasas) ning see oli täiesti umbselt kinni. Kuid ma ei tea, mis mind sundis nende taha vaatama ja uskumatu - Rika oli selle teki ja padja kuhila taga ennast maru mugavalt sisse seadnud. Kuigi toas oli umbne ja palav, otsis koer omale koha, mis tema jaoks oli ülimugav (ma ei kujuta ette, kuidas ta seal hingata sai).
LAUPÄEV - individuaalsete jooksude päev
Hommikune äratus oli juba 5.30 (oi kui raske). Aga kohvi joodud oli kohe inimese tunne. Aitäh Margitile kohvi valmistamise eest. Sel ajal kui tema tegi kohvi valmis, sain käia Rikaga hommikusel jalutuskäigul. Ja juba olimegi bussis ja teel staadionile, sest nii mõnelgi meie seast oli esimene rajaga tutvumine juba hommikul kell 7.40. Meil Rikaga oli esimeseks agility rada ja järjekorra numbriks 75. Seega olime teises rajaga tutvumise grupis. Väga hästi oli korraldatud rajaga tutvumised ja jooksmised. Kõigepealt tutvus umbes sadakond inimest kahes grupis ja seejärel nemad kohe ka jooksid oma rajad. Ning sedasi edasi. Kenasti oli arvestatud rajaga tutvumistel, et ei kattuks agility ja hüpperajaga tutvumised ja jooksmised. Rajaga tutvumiseks anti aega 10 minutit, mis oli päris piisav. Maksi koerad jooksid kunstmurul, mini ja midi koerad naturaalsel murul, mis oli superkvaliteediga.
1.rada - individuaalne agility - kohtunik Nils Linqvist (Rootsi)
Ilm oli laupäeva hommikul soe ja veidi pilvine. Kahjuks täpselt meie etteaste ajaks hakkas ka sadama (õnneks vihmasaju käes pidid jooksma 5-6 koera, siis jäi vihm järele). Peaks ütlema, et päris mõnus rada oli, meile üsna sobiv. Kuni slaalomi lõpuni kulges kõik ideaalselt, nii nagu planeerisin. Peale slaalomit tuli väike arusaamtaus ja sealt algasid ka sellised hädaabi variandid. Poomile saamine käis kõva kisaga, sest kuna mul ei õnnestunud peale slaalomit teha nii nagu olin planeerinud, siis läks ka järgmisle tõkkele saatmine vale nurga alt ja Rika tahtis söösta ees olevale tõkkele, kuid tuli tagasi keerata poomile. Päästsin olukorra ja saime jätkata. Peale poomi oli tõke poomi taga ja tõke tuli ületada tagantpoolt. Olin üllatunud, et koheselt tõkke taha minejaid oli ikka vähe, enamus jooskis koeraga poomi lõppu välja ja siis hakkas seda tõket nikerdama. Seal meil õnnestus kõik kenasti, kuid siis järsku hetkeliselt unustasin kummalt poolt tuleb ületada tõke 14 ja see hetkeline viivitus maksis kätte tõkkel 15, kuhu jäin hiljaks ning koer hüppas selle kohapealt ja ajas tõkkepulga maha. Edasi tuli veel üks tõke, kust tuli tagasi keerata rõngasse. Ka seal aitas ainult kõva kisa. Jõudsime kenasti finišisse ja tulemuseks 5 karistuspunkti. Kuid sellises konkurntsis tagas antud tulemus alles 116 koha. Mahtusime küll ideaalaja sisse, kuid kiirus oli see, mis lükkas meid nii kaugele.
Enne starti tuli teha nn. chek in, s.t., et ennast tuli registreerida, millega andis võistleja märku, et on kohal. Kui registreerimist ei tehtud, siis starti ei kutsutud. Loomulikult ei teadnud ma sellest enne esimest starti midagi ja ei teinud seda chek in-i. Sain sellest teada alles siis, kui Marje jäeti starti kutsumata. Kummaline, et sellist tähtsat infot ei jagatud kaptenite koosolekul. Mikrofonist olevat kogu aeg öeldud, et registreerige ennast enne starti, kuid ma ei pannud seda üldse tähele. Esimesel rajal läks mul aga õnneks tänu pimedale juhusele. Olin veidi varem stardi oote tsoonis ja nähes, et mind vaadatakse imelikult, siis ütlesin oma stardinumbri. Seejärel inimene, kellele ütlesin numbri, ütles midagi rootsi keeles minu seljataga olevale inimesele ja siis too tuli ja näitas mulle püstise pöidlaga, et kõik on ok ja oled õiges kohas. Pärast nägin, et iga võistlusplatsi kõrval oli suur tahvel numbritega, kus kriipsutati maha registreerunud number ja see oli märk sellest, et see võistleja kutsuti starti. Kui number jäi maha kriipsutamata, siis starti ei kutsutud.
2. rada -individuaalne hüpperada - kohtunik Sharleene Blicher-Olsen (Lõuna-Aafrika)
Teise rajaga tutvumine oli meil alles 14.10 ja olime esimeses grupis. Ilm oli selleks ajaks taas kuumakraade kogunud ja päike lõõmas kõrgel. Raja profiil meeldis mulle taas. Vähe kiireks tundus, et läheb peale rõngast, kuid eks rajal, koos koeraga paistab, kui kiireks. Üks huvitav koht oli peale slaalomit, mis on just midagi meie jaoks. Kuid kui ma nägin eksimusi, mis seal toimusid, siis hakkasin oma plaanis kahtlema. Tean, kui ohtlik on esialgset plaani rajal muuta, kuid kõik märgid näitasid sinna suunas, et ma vist riskin ja muudan oma esialgset plaani. Olin planeerinud eemalduda tunnelisse siseneva ava suunas kui koer sooritab slaalomit. Kuid nähes, kuidas koerad reas selle variandi puhul valesse tunneli auku sukeldusid, siis langes liisk riski kasuks. Ja nagu näha risk seekord õigustas ennast. Ja rõngas ei osutunudki nii hulluks, kui teiste sooritusi nähes tundus. Sain Rikale õigeaegselt anda info, et peale rõngast ei pea tuiskama tuhat nelja edasi vaid tuleb veidi hoogu maha võtta. Seal õnnestus meil kõik ideaalselt. Eelviimasel tõkkel tuli väike susserdus, kuid kõik lõppes õnnelikult. Sellel rajal jäime 79. kohale.
Vaatamata sellele, et me kiirusega maailma sprinteritega ei suuda konkureerida, jäin ma meie jooksudega väga rahule. Minule endalegi üllatuseks klappis meie koostöö juba esimesel rajal. Tavaliselt on Rika esimesele rajale pääsedes päris pöördes ja keskendumine on kehva. Kuid seekord õnnestusid mõlemad individuaalrajad koostöö mõttes suurpäraselt.
Oma tulemustega me finaali aga ei pääsenud, sest nii agility kui ka hüpperajalt said finaal 25 parimat. Kuid siiski ei olnud finaali uks meie ees sulgunud. Finaali pääsesid ka iga riigi parima tulemusega koerad. Ja seekord õnnestus finaali koht välja võidelda meil Rikaga.
Finaalvõistlused peeti suurel staadionil, kuid kahjuks mini ja midi finaalidega läks aega nii palju, et makside finaal viidi ikkagi üle kunstmurule, kus oli pimeduse saabudes võimalik panna põlema prožektorid.
Eesti koertest said finaalidesse Külli ja Muki, Kristina ja Jocker ning meie Rikaga. Küllil kahjuks finaalis nii hästi ei läinud kui individuaalradadel, kuid juba pääs finaali räägib iseenda eest. Kristinal ja Jockeril õnnestus ilus rada ja puhta sooritusega platseerusid nemad 25 kohale. Samamoodi nagu meiegi, ei suuda nemad konkureerida kiirete koertega, kuigi Jockeril kiirust peaks ju olema.
Alustati mini koerte finaalidega. Ka seda rada oli väga põnev vaadata. Kuid millegipärast midi koerte finaal mind ei köitnud ja ma ei oska isegi põhjust leida, miks? Millegipärast tundub, et rada ei olnud selline, mis oleks väga kaasa kiskunud, oli kuidagi igav.
Finaali rada - kohtunik Nalle Janson (Rootsi)
Ka tänase päeva viimane rada meeldis mulle väga. Kõik kolm tänase päeva rada olid just sellised, mis meile sobivad (parajalt tehnilisi oskusi peab olema ning piisavalt kiirust). Olime finaalis üsna esimeste seas. Üldse osales finaalis 76 koera. Mulle see variant meeldis, sest siis saime rahulikult jälgida teiste parimate koerte sooritusi.
Finaalsoorituste ajaks pandi juba prožektorid põlema ja kuidagi uhke tunne oli nende valguses areenile minna. Rajaga tutvudes oli peamurdmist tõkete 12, 13 ja 14 sooritamisega. Tõkete 12 ja 13 vahel oli väga väike vahe ja sealt läbi pugemisega oleks veidi kogukamal inimesel tõsiseid raskusi olnud. Seekord jäin kõigi oma plaanide juurde (kuigi videolt kuulen, et olen oma plaani muutnud) ja finaalrada õnnestus suurepäraselt. Jah, ma käisin selles kohas läbi mitu varianti rajaga tutvumisel ning viimasel hetkel otsustasin tehtu kasuks. Mulle endale tundus, et kõik sujus imehästi (mõned kõvemad kutsumised küll olid, kuid ei midagi kriitilist). Rika poolt suurepärane slaalomisse sisenemine, peale slaalomit julge kaugelt tõkke taha saatmine. No kõik sujus superilusti. Ja mõneks hetkeks läksime võistlust juhtima. Päris mitme koera soorituse järel teatati, et juhivad Anne ja Rike. Ah jaa, Rika sai finaalis endale uue nime - Rike. Kui meid välja hüüti, siis öeldi: Rike with Anne Tammiksalu.
Oi kui põnev oli jälgida finaali edasist käiku. Oli õnnestumisi ja hulganisti ebaõnnestumisi (finaalis oli ka viiekas juba ebaõnnestumine). Lõpptulemusena jõudsime meie Rikaga 21. kohale - uskumatu! Enne meid olid kõik puhtad, kuid kiiremad rajad. Võitja aeg oli 5 sekundit parem ja selle viie sekundi sisse mahtus 20 koera. Kui ma vaatasin neid kiiruseid, mida koertest välja pigistatakse, siis tekib küll tunne, et kas varsti agility ikka on koerte jaoks turvaline ala? Jah koerajuhid on uhked oma kiirete koerte üle, kuid leian, et turvalisus on ikkagi eelkõige.
Finaaljooksud lõppesid päris hilja ja koju jõudsime täna üsna öisel ajal, mis tähendas taas imelühikest uneaega.
PÜHAPÄEV - meeskondlike jooksude päev
Väljasõit taas varakult, kuid jõudsime teha veel ka mõned pildid meie majutuskohast.
Pühapäeval oli ilm juba jahedaks keeranud ja ka vihmaga sai võistlejaid õnnistatud.
Meie maksi koeri oli vaid 2, seega vajasime veel kedagi, et osaleda ka meeskondlikul võistlusel. Saime endale kolmanda võistleja Horvaatia meeskonnast, Melidna ja Arna (malinois). Alar Kiviloo oli meile vahendajaks ja abiliseks. Alar pani võistkonnale ka nime "kiire ja maruvihane".
Hüpperada - kohtunik Magnus Andqvist (Rootsi)
Vot see oli rada, kus oli üks koht, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. See oli peale kotti. Ma ei tea, kas antud raja kohtunik ka ise agilityt jookseb ja kui jookseb, siis kuidas ta oli seda kohta planeerinud. Siin vaatasin ka kiireid koeri õudusega, millised järsud pidurdused! Kuid meie ebaõnnestusime juba veidi varem, pikkushüppel. Kuni pikkushüppeni oli suurepärane rada ja siis viga, mida ma tavaliselt ei tee kunagi, kuid nüüd tegin. Nimelt peale pikkust pidi koer pea 180 kraadi tagasi tõkkele tulema ja ma vedasin koera parema käega. See on asi, mida ma ei tee kunagi kui koera tagant ringi saadan. Kuid seekord tegin ja Rika ei saanud minu manöövrist aru nii nagu mina tahtsin vaid nii nagu pidigi aru saama. Ta tuli pikkushüppe ja tõkke vahelt läbi ja enne kui reageerida jõudsin hüppas Rika rõõmsalt pikkushüppe vahelt tagasi. No nii rumal viga ja süüdistada saan ainult iseennast.
Kahjuks kogu meie võistkond ebaõnnestus hüpperajal: 3 x disklahv, annab järgi teha.
Agility rada - kohtunik Paolo Meroni (Itaalia)
Ka siin rajal oli üks koht, mis mulle kohe üldse ei meeldinud, see oli peale A takistust (okser ja seejärel kohe tõke vastassuunast). Lõpptulemusena me saime küll puhta raja, kuid see oli ikka väga koba sooritus. Tagant järele mõeldes mõtlen, et miks ma ei kasutanud Rika erilist oskust tõkkeid tagant võtta, usun, et sellega oleksime palju paremini hakkama saanud. Kuid mulle ei tulnud see variant tutvumisel isegi mitte pähe. Seega tegime veidi ringmänge tõkete vahel enne kui saime uuesti joonele. Edasine rada kulges taas väga ilusti. Raja alguses kolmandal tõkkel ei õnnestunud meil ka lahendus, mille olin planeerinud, kuid suutsin disklahvi vältida. Raja lõpus oli poomile viimine küll väga paha nurga all, kuid hakkama saime.
Marjel ja Süsil oli ka kena puhas rada, kuid kahjuks meie kolmas liige sai ka siin rajal disklahvi. Seega meie maksi võistkonnal erilisi väljavaateid meeskondlikus arvestuses ei olnud.
Õhtu lõpetasid taas finaalvõistlused. Ka sel aastal ehitati finaalrada, mida sai alustada neljast nurgast. Oi kui põnev vaatepilt see kindlasti oleks olnud. Kuid kahjuks meie bussiseltskond jäi sellest vaatemängust ilma, sest otsustati alustada tagasisõitu. Kuna bussil ilmnes rike, siis ei juletud jääda pimeda peale ja taheti kasutada ära võimalikult palju valget aega sõitmiseks. Laev pidi väljuma järgmisel hommikul 11.00. Hiljem selgus, et finaaldi olid kestnud vaevalt 2h ja usun, et oleksime võinud selle aja ikkagi vastu pidada, kuid minu uskumisest üksi ei piisanud. Kohutavalt kahju, et niimoodi läks.
Sadamasse jõudsime kella ühe ajal öösel ja nüüd tuli meil veeta pea 9h bussis. Mehed läksid telkima ja meie, 5 naist (Tiina läks Marje autosse), jäime bussi ööbima. Igaüks võib ise ette kujutada-fantaseerida, mismoodi me seal bussis selle öö veetsime. Aga elus oleme.
Hommikul ärgates oli veel mitu tundi aega enne laevale pääsemist. Tegime väikese jalutuskäigu, kuid seekord veidi teises suunas kui tulles. Leidisn viida, mis viitas "Estonia" laeva hukule püstitatud mälestumärgile. Lootsin eest leida midagi uhket, kuid leidsin hoopis sellise asja:
Lõpuks saime laeva ja milline õnnis tunne oli, kui meie ees avanes taas suur ja uhke kajut.
Kohe dušši alla ja siis juba lõunasöök - super. Parkisime kõhud taas head ja paremat täis ning siis magama. Olime planeerinud tagasiteel ka sauna külastuse, kuid kahjuks saime asjadest valesti aru ja sauna me ei pääsenud (läksime liiga hilja). Selle asemel läksime Margitiga lahtisele tekile, võtsime baarist vaadiõlled ning läksime lamamistoolidesse mõnulema.
Tunnikese jagu oli väga superilm, kuid siis hakkas pilve kiskuma. Aga meile piisas ka sellest tunnist. Uuesti kajutisse lösutama. 20.00 pakuti õhtusööki. Jessas, mul kõht veel lõunasöögist täis, aga ikkagi seadsin sammud sinnapoole. Oi kui raske oli taas kajutisse tagasi minna ja uuesti voodisse paariks tunniks. 22.30 olime lõpuks taas Paldiskis. Maha saamine laevast käis taas imekiiresti ning peagi olime teel Tallinna poole.
Kodus ootasid mind koera vanakesed, keda hoidis kõik need päevad Ege. Suured tänud Ege sulle abi eest, ilma sinuta poleks see sõit mul võimalikuks saanud.
Kokkuvõttes saan öelda, et olen väga, väga rahul enda ja Rika koostööga, tänu millele meil õnnestus viiest rajast saada 3 puhast rada, ühe viiekaga raja ning ühe disklahvi. Mul on väga hea meel, et olin otsustanud osaleda sellel suurüritusel. Kui vähekenegi võimalust, siis osalen kindlasti ka järgmisel aastal.
Ja lõppu veel niipalju, et väga suurepäraselt esines European Openil meie Eesti mees (Horvaatia tiimi nimekirjas) Alar Kiviloo oma Tuffiga, kes individuaalsel hüpperajal saavutas lausa teise koha ning meeskondlikul hüpperajal 9. koha. Usun, et seda paari peab nii mõnigi maailma vägev hakkama tähele panema. Palju õnne Alar ja Tuffi. Alarit ja Tuffit näeb Eestimaal juba TAKO rahvusvahelistel võistlustel.
Kõik pildid SIIN:
No comments:
Post a Comment