PÜHAPÄEV, 26. MAI 2019

AG võistlused Soomes

Kuna olime nagunii minemas Soome, siis tegime otsuse, et enne SK MMi teeme veel viimase agility võistluse. Selleks valisime klubi Agilityklubi Ry võistlused, kus olid kohtunikeks Kristina Myrefelt Rootsist ja Alexander Beitl Saksamaalt. Registreerimisel teadsin, et jookseme mõlema kohtuniku radu, kuid kisakirje saabudes selgus, et siiski vaid ühe kohtuniku - Kristina Myrefelt - radu. Kohtunik on mulle täiesti tundmatu ja seega ei osanud midagi oodata.

Kui vaatasin stardilisti, siis oma suureks üllatuseks leidsin sealt suure hulga eestlasi maksikoerte nimekirjas. Vot see on vahva, saame korralikult mõõtu võtta ja pakkuda konkurentsi soomlastele (pidasin silmas ikka teisi eestlasi mitte meid). Meie läksime lihtsalt nautima ja kui õnnestume, siis see on lisaboonus. Meie eesmärgiks oli teha koostööd ja loomulikult välja joosta puhas rada (kiirustega me eriti ei hiilga, seega suuri eesmärke ei olnud).

Esimene agility rada.

Siin tegin väga rumala vea ise, sest ei arvestanud, et koer võib pöörata teisele poole, mida ta just tegigi ning ma ei olnud selleks valmis. Halb algus. Kuid loodame parimat.

Hypperada.

Siin oli  mitu sirget, mis rajaga tutvumisel tundusid mulle päris võimatud. Pärast esimest tunnelit oli tõke tagant, mis oli paras väljakutse. Veidi pusisime aga hakkama saime. Ja teisel ringil oli kolm tunnelit järgemööda ning taas tõke taha (õnneks veidi vasakule peale viimast tunnelit). Sellega saime ilusti hakkama ja nii me puhtalt lõppu jõudsimegi. Tulemuseks puhas rada ja 5. koht. Sellel rajal oli palju pulga maha ajamisi tõkkel 4, mis oli suure hoo pealt taha vaja saata. Samuti oli palju möödajooksmisi müürist, sest kõik kiirustasid peale tunnelit oleva tõkke suunas. Seejärel oli saatuslik tõke peale esimest tunnelit, mis tuli tagant võtta – ka siin oli väga palju eksimisi. Nii mõnigi üritas joosta tunnelist paremalt poolt ja tulemus oli kohutav (joosti koeraga kokku, oli lausa koledaid kukkumisi). Järgmine komistuskoht oli peale slaalomit oleva tõkke järel, mis tuli tagant võtta. Tõkke tagant võtmisega probleeme ei olnud, kuid siis vupsasid koerad valest tunneli august sisse ja seda tegid ikka väga paljud.  Järgmine komistuskoht oli peale pikkushüpet olev serpentiin. Kahe esimese tõkkega saadi hakkama, kuid seejärel tulid koerad viimase tõkke vahelt, ei läinud serpentiini viimasele tõkkele (ka seda viga oli palju). Seega üks paras trikirada.

/>

Teine agility rada. 

No ka siin oli esialgsel pilgu peale viskamisel mitmeid kohti, mida ei kujutanud koos koeraga ette. Esimene komistuskoht oli pärast lühikest tunnelit, kus koerad kas sööstsid slaalomisse või siis tegid kohutavalt suure kaare, mida tegi ka Iti. Järgmine tõke oli U tunneli tagumine auk. Väga huvitav lõik oli peale slaalomit, kus mitte ükski koer ei eksinud – slaalomist pikk vedamine teise tunnelisse. Pärast kiike oli kolm tõket, kus just see kolmas tõke tõi väga palju disklahve. Meie Itiga suutsime tänu mõnele päästeoperatsioonile selle raja puhtalt ära teha, isegi ei ühtegi kontakti viga – TUBLI ITI! 

Meie sooritused tehtud jäime vaatama teisi. Järsku tuli meie juurde korraldaja ja küsib, kas Iti on Soome tšempion – vastasin, et ei. Selgus, et sel hetkel oli Iti 2. kohal ja kahest viimasest koerast sõltus, kas tšempioni tiitel tuleb või ei. Loomulikult oli see kõditav info, kuid sellegi poolest ei soovinud ma halba kellelegi. Kahjuks üks viimastest koertest tegigi vea ja teine kaotas mitmes kohas palju aega, mis andis meile kiiruse osas eelise. Ja sedasi see Soome tšempion oligi meil taskus. Hämmastav, et sellele võistlusele minnes ma üldse ei mõelnudki sellele, sest kui vaatasin stardilisti ja nähes seal Soome tippusid ning meie Eesti superkoeri, siis läksime lihtsalt nautima lootes, et koostöö sujub.

Juhiii!!!  ITIST TULI SOOME AG CH (FI AVA). 

Sellist tulemust me küll ei osanud oodata ja seda magusam see tulemus oli. Eestis me selleni veel jõudnud ei ole, kuid Soome oma sai me siiski kätte. Ja nüüd saame rahulikult keskenduda SK MMle.